خطمي وردي صيني

Çin hibiskusu (lat. Hibiscus rosa-sinensis)^[1] — hibiskus cinsinə aid bitki növü.^[2]

Təbii yayılması:

Çin hibiskusu və ya Çin qızılgülünün (lat. Hibiscus rosa-sinensis) vətəni Çinin cənubu və Hind-Çin şimalıdır, ancaq bitki tropik və subtropik iqlimi olan digər vilayətlərə də yaxşı introduksiya olunmuşdur. Çin hibiskusu Malaziyada “Bunqaraya” adlandırılır və milli çiçək, ölkənin simvollarından biridir, qəpik pullardada təsvir edilmişdir. Maraqlıdır ki, “Çin qızılgülü” adına baxmayaraq, növ əsl qızılgülə (itburnuya) aidiyyatı yoxdur və digər sıraya aiddir. Yarpaq bünövrəsinin forması yumrudur.

Botaniki təsviri:

Hündürlüyü 3 m-dək, parlaq, hamar, tünd yaşıl yarpaqlı və çiçəklərinin diametri 16 sm-dək olan həmişəyaşıl koldur. Təbii şəraitdə martdan oktyabradək çiçəkləyir. Dekorativ kol və ya kiçik ağacdır. Yarpaqları yumurtavari-neştərvari, çox və ya az ucu biz, ucu dişlidir. Çiçəkləri iri, tək, qoltuqda yerləşir; çiçək tacının diametri 7,5 sm, boruvari, saplaqları qırmızıdır.

Еkоlоgiyаsı:

Temperatura tələbkardır (qışda+120C-dən aşağı olmayan, yayda +250C-dək).

Аzərbаycаndа yаyılmаsı:

Dendroloji parkda introduksiya edilmişdir. Abşeronda park və bağlarda rast gəlinir.

İstifаdəsi:

Bağçılıqda dekorativ bitki kimi geniş istifadə edilir, müxtəlif çalarlı və ölçülü çiçəkləri olan yeni sortları vardır.

Mənbə

Azərbaycan Dendroflorası III cild-Bakı:"Elm",2016,400 səh. T.S.Məmmədov

Məlumat mənbələri

• Tofiq Məmmədov, Elman İsgəndər, Tariyel Talıbov. "Azərbaycanın Nadir Ağac və kol bitkiləri", Bakı: "Elm", 2014, 380 səh.

İstinad

• Флора Азербайджана. т.5. 1954; Флора Kaвkaзa. т.5. 1954;
• Azərbaycanın ağac və kolları. I cild. 1961;
• Azərbaycan flora-sının konspekti. I-III cildlər. 2005; 2006; 2008;
• Tofiq Məmmədov, Elman İsgəndər, Tariyel Talıbov. Azərbaycanın nadir ağac və kol bitkiləri", Bakı: "Elm", 2014, 380 səh

Ibišek čínský (lidově čínská růže; Hibiscus rosa-sinensis) je víceletá rostlina z čeledi slézovité (Malvaceae).^[1]

Charakteristika

Původ ibišku čínského je nejasný. Dříve se uvádělo, že pochází z jihovýchodní Asie a Číny, kde byl však pravděpodobně pouze kultivován. Některé zdroje kladou jeho původ do oblasti východní Afriky.^[2] Do Evropy přivezen okolo roku 1731. Ve volné přírodě může dorůst do výšky i 150 cm. Květy mají rozmanitou barvu a tvar zvonovitý. Květ může být jednoduchý, ale také plný. Známé jsou barevné odstíny bílé, žluté, oranžové, růžové a sytě červené. Listy keře jsou tmavozelené, vejčité, tupě zubaté, na líci lesklé.^[1]

Pěstování

Je to nenáročný květ vhodný i do interiéru. Kvete od dubna do října. Mladým rostlinkám je třeba na začátku léta seříznout dvakrát vrcholky výhonků. Starší ořežeme brzy na jaře. Rozkvetlý květ vydrží obvykle jeden den. Květy odrůdy "Moonlight" a "Weekend" jsou větší a trvanlivější. Rostlina potřebuje plné světlo a v zimě přímé sluneční paprsky. Během vegetace jí prospívá teplota 18 ° až 22 ° C a v zimě postačuje i 5 ° C.^[1]

Rozmnožování

Květinu rozmnožujeme vrcholovými, dřevitými řízky, a to na jaře. Odřezky dáme do vlhkého substrátu, ale zakoření i ve vodě při teplotě 20–22 °C. Rostlinku přesazujeme od března do května do středně těžké pařeništní směsi s pískem.^[3]

Reference

V tomto článku byl použit překlad textu z článku Ibištek čínsky na slovenské Wikipedii.

1. ↑ ^{a b c} MARTIŠOVÁ, Mária, a kol. Kvety moja záľuba. Bratislava: Obzor, 1990. 234 s. ISBN 80-215-0071-9. S. 57. (slovenština)
2. ↑ Hibiscus rosa-sinensis in Flora of Pakistan @ efloras.org. www.efloras.org [online]. [cit. 2018-11-30]. Dostupné online.
3. ↑ MARTIŠOVÁ, Mária, a kol. Kvety moja záľuba. 4. vyd. Bratislava: Obzor, 1990. 234 s. ISBN 80-215-0071-9. S. 139.

Externí odkazy

• Obrázky, zvuky či videa k tématu ibišek čínský ve Wikimedia Commons
• Slovníkové heslo ibišek čínský ve Wikislovníku

• Ibišek čínský - exotická pokojová rostlina
• Hibiscus rosa-sinensis L. - ibišek, čínská růže / ibišek
• Ibišek čínský - krása z tropů

Der Chinesische Roseneibisch (Hibiscus rosa-sinensis), auch Chinesische Rose, Zimmer-Hibiskus oder einfach Hibiskus (aber dies ist eigentlich der Name für die Gattung Hibiscus) genannt, ist eine Pflanzenart aus der Familie der Malvengewächse (Malvaceae). Über den Ursprung der Wildform ist nichts bekannt, denn es wurden von den Europäern in vielen Gebieten Asiens bis zu den Pazifischen Inseln nur Zuchtformen gesammelt; man vermutet, dass die Heimat von Hibiscus rosa-sinensis das östliche Indien oder China ist. Es gibt viele Sorten, die als Zierpflanze in Parks und Gärten und Zimmern verwendet werden.

Beschreibung

Der Chinesische Roseneibisch wächst als immergrüner Strauch und erreicht Wuchshöhen von 1 bis 3 m.

Die Laubblätter sind gestielt und einfach. Der Blattstiel ist 5 bis 20 mm lang. Die 4 bis 9 cm lange und 2 bis 5 cm breite Blattspreite ist breit bis schmal eiförmig. Die Blätter sind nur an den Blattadern an der Blattunterseite behaart. Der Blattrand ist gezähnt oder gesägt. Die fadenförmigen Nebenblätter sind behaart und 5 bis 12 mm.

Narben, Staubblätter und Columna eines Hibiscus "Brilliant"

An 3 bis 7 cm langen Blütenstielen stehen die Blüten einzeln in den Blattachseln. Die zwittrigen, radiärsymmetrischen und fünfzähligen Blüten mit doppelter Blütenhülle weisen einen Durchmesser von 6 bis 10 cm, bei manchen Sorten auch größer. Es gibt auch gefüllte Sorten. Der Außenkelch besitzt sechs bis neun fadenförmige Lappen. Die fünf glockenförmig verwachsenen Kelchblätter sind etwa 1,5 bis 2,5 cm lang und besitzen Sternhaare; die Kelchlappen sind etwa 5 bis 15 mm lang. Die fünf trichterförmig zusammenstehenden, verkehrt-eiförmigen Kronblätter können die unterschiedlichsten Farben aufweisen. Die Kronblätter sind mit der Basis des Androgynophor verwachsen. Bei der Unterfamilie Malvoideae sind die Staubfäden der vielen Staubblätter zu einer den Stempel umgebenden Röhre verwachsen, der sogenannten Columna; es weist meist Längen von 4 bis 8 cm auf. Fünf Fruchtblätter sind zu einem Fruchtknoten verwachsen. Es sind fünf Griffeläste vorhanden mit kopfigen Narben. Sie können das ganze Jahr über blühen.

Es werden fünffächerige Kapselfrüchte gebildet, die eiförmig und etwa 2,5 cm lang sind.

Die Chromosomenzahl beträgt 2n = 84, doch wurden auch schon verschiedene Zahlen von 36 bis 147 beobachtet.^[1]

Verwendung

Sorten von Hibiscus rosa-sinensis werden als Zierpflanzen für Parks, Gärten und Zimmer verwendet.

Die Wurzeln, Blätter und Blüten werden roh oder gegart gegessen. Die Blüten werden eingelegt oder zum Färben von Speisen verwendet.^[2]

Die Pflanzenteile werden vielseitig medizinisch angewendet.^[2]

In Asien verwendet man zum Beispiel den Saft aus den Blütenkronblättern, um Haare, Augenbrauen und die Schuhe schwarz zu färben. Aus den Zweigen werden bis zu 3 m lange Fasern gewonnen.^[2]

Stilisierte Hibiskusblüten finden sich als sogenannte Hawaiiblumen auf bunter Sommerkleidung.

Symbolik

In China gilt der Hibiskus als Symbol für Ruhm, Reichtum und Pracht sowie für die sexuelle Anziehungskraft eines jungen Mädchens. Erwähnt sei die in vielen Varianten bekannte Erzählung Der Hibiskusschirm.^[3]

Hibiskus ist seit 1960 die Nationalblume von Malaysia. Ihre fünf Kronblätter symbolisieren die fünf Grundsätze der Nation.^[4] Auf Malaiisch wird sie bunga raya genannt, was so viel wie „große Blume“ oder „große Blüte“ heißt.

Bilder

Verschiedene Sorten vom Chinesischen Roseneibisch (Hibiscus rosa-sinensis-Hybriden):

• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• Gefülltblühende Sorte.

Quellen

• Ya Tang, Michael G. Gilbert & Laurence J. Dorr: Malvaceae in der Flora of China, Volume 12, S. 264: Hibiscus rosa-sinensis - online.
• Sultanul Abedin: Malvaceae in der Flora of Pakistan: Beschreibung von Hibiscus rosa-sinensis - online.
• Marilena Idžojtic: Dendrology. Academic Press, 2019, ISBN 978-0-444-64175-5, S. 316.

Einzelnachweise

1. ↑ Hibiscus rosa-sinensis bei Tropicos.org. In: IPCN Chromosome Reports. Missouri Botanical Garden, St. Louis.
2. ↑ ^{a b c} Eintrag bei Plants for a Future (engl.)
3. ↑ Wolfram Eberhard: Lexikon chinesischer Symbole, München 1994, Stichwort „Hibiskus“; Li Changqi: Der Hibiskusschirm, in: Bauer/Franke (Hrsg.): Die chinesische Truhe. München 1959.
4. ↑ Die Nationalblumen Asiens (engl.) (Memento vom 16. Mai 2012 im Internet Archive).

Weblinks

– Sammlung von Bildern, Videos und Audiodateien

• Thomas Meyer: Datenblatt mit Bestimmungsschlüssel und Fotos bei Flora-de: Flora von Deutschland (alter Name der Webseite: Blumen in Schwaben)
• Hibiscus Queen of the Flowers, First Edition by Jim Howie Private Homepage (engl.)
• The American Hibiscus Society
• The Australian Hibiscus Society Inc.

Choublak se yon flè. Choublak se yon plant kreyòl. Li nan fanmi plant Malvaceæ. Non syantifik li se Hibiscus rosa-sinensis L.

Referans

Lyen deyò

Hibiscus rosa-sinensis, kent colloquially as rose mallow, Cheenese hibiscus, Cheenae rose an shae flouer, is a species o flouerin plant in the faimily Malvaceae, native tae East Asie.

References

Hû-song-hoe, he̍k chiò-tiān-âng, âng-hu̍t-song, chu-gím-hoe, hu̍t-song-hoe, toā-âng-hoe (ha̍k-miâ: Hibiscus rosa-sinensis L.) kui-sio̍k-tī Kím-khôe-kho (錦葵科, Malvaceae), sī siông-le̍k koàn-bo̍k. Seⁿ-sèng chiok ióng-kiāⁿ, sek-ha̍p tī pâi-chúi liông-hó, kui-kang ū-ji̍t ê khoân-kéng seng-tióng. Pēⁿ-thâng-hāi chió. Tiāⁿ-tiāⁿ hō·-lâng chèng lâi chò chhiū-lî-á he̍k hoe-hn̂g khoàⁿ-súi iōng.

Hêng-thài

Chiò-tiān-âng ê keng ti̍t-ti̍t khia-khí, chē hun-ki.

Hió-á hō·-seng, ke-nn̄g-hêng, phi-chiam-hêng, he̍k khoah ke-nn̄g-hêng, chiam-thâu koh ū kì-á-khí-hêng ê pian-iân, soàⁿ-hêng thok-hio̍h (線形托葉), hio̍h-á piáu-bīn chhián-chhián ê chheⁿ-sek kim-ku̍t-kim-ku̍t.

Hoe âng-sek, ùi hio̍h-pèⁿ ê koh-ē-lang hoat-chhut (e̍k-seng), ū tn̂g-tn̂g ê hoe-pèⁿ; hoe-pān 5 phìⁿ kńg-lê-hêng pâi-lia̍t; hoe-lúi thut-chhut tī hoe-pān goā-kháu-bīn, hiông-lúi seⁿ tī chū-thâu ē-kha.

Kóe-chí sī sok-kó, ke-nn̄g-hêng.

Thoàⁿ-chéng ê hoat-tō·

Chhian-chhah-hoat lâi thoàⁿ-chéng, 7 goe̍h kàu 9 goe̍h sī siāng-sek-tóng ê kùi-chiat.

H. syriacus engeenga

H. syriacus lanumoana

H. schizopetalus

Ko e kaute ko e ʻakau mo e ngaahi matalaʻiʻakau lahi mo e kulokula pe, taimi ʻe niʻihi: engeenga pe hinehina. ʻOku ʻikai ʻaupito ʻi ai haʻane namu.

Ngaahi faʻahinga kehekehe

• kaute; koʻeni, ko e ngaahi lauʻimatala fakamanumi mo e pikoʻi ki mui, ko e kau fisiʻiʻakau loa
• kaute, H. syriacus L. [Rose of Sharon]; ko e ngaahi lauʻimatala molemole mo e pikoʻi ki muʻa, ko e kau fisiʻiʻakau nonou
• kaute, H. schizopetalus (Masters) Hookers [Fringed hibiscus]; ko e ngaahi lauʻimatala vahevahe mo e pikoʻi ki mui, ko e kau fisiʻiʻakau lōloa
• fau
• kaute mohe

Hingoa ʻi he ngaahi lea kehe

• ʻaute (lea fakatahisi, lea fakahaʻamoa)
• kaute ʻenua, kaute kura (lea fakakuki, H. rosa-sinensis)
  • kaute vareʻau (H. syriacus)
  • kaute verevere, kaute veri (H. schizopetalus)

Tataku

• http://cookislands.bishopmuseum.org/species.asp?id=6230
• Hokohoko ngaahi ʻakau; Vaʻa fekumi ngoue Vainī
• Tongan dictionary; C.M. Churchward
• Plants of Tonga; T.G. Yuncker; BPB bulletin 220, Honolulu 1959

Kembang sepatu (Hibiscus rosa-sinensis L.) iku tetuwuhan semak suku Malvaceae sing asalé saka Asia Wétan lan akèh ditandur minangka tetuwuhan hias ing tlatah tropis lan subtropis. Kembangé gedhé, wernané abang lan ora ana ambuné. Kembang saka manéka warna kultivar lan hibrida bisa wujud kembang tunggal (godhong makutha salapis) utawa kembang dhobel (godhong makutha malapis-lapis) sing wernané putih nganti kuning, oranye nganti abang tuwa utawa jambon.

Ing Sumatra lan Malaysia, kembang sepatu karan bunga raya. Kembang iki dikukuhaké minangka kembang nasional Malaysia ing tanggal 28 Juli 1960. Wong Jawa nyebut kembang iki kembang worawari.

Dhéskripsi

Kembang sepatu kapérang saka 5 helai godhong kelopak sing direksa déning kelopak tambahan (epicalyx) saéngga katon kaya rong lapis kelopak kembang. Makutha kembang kapérang saka 5 lembar utawa luwih yèn wujud hibrida. Gagang putik wangun silindher dawa diklilingi gagang sari wangun oval kang tetaburan serbuk sari. Wiji ana ing njeron woh wangun kapsul kanthi limang bilik.

Lumrahé dhuwuré tetuwuhan sakiwa-tengené 2 tekan 5 mèter. Wangun godhong bunder endhog sing amba utawa bunder endhog sing ciut kanthi pucuk godhong lancip. Ing tlatah tropis utawa ing omah kaca tetuwuhan ngembang setaun teras, éwadéné ing tlatah subtropis ngembang wiwit saka usum panas nganti usum palastra.

Wangun kembang kaya trompet kanthi dhiameter sakiwa-tengené 5 cm nganti 20 cm. Putik (pistillum) njulur metu saka dhasar kembang. Kembang bisa mekar ngadhep munggah, mudhun, utawa ngadhep nyamping. Lumrahé, tuwuhan iki nduwé sipat steril lan ora ngasilaké woh.

Tuwuhan iki tangkar-tumangkar kanthi cara stèk, cangkok, lan nempel.

Kagunaan

Kembang sepatu akèh didadèkaké tetuwuhan hias amarga kembangé sing élok. Kembang digunaaké kanggo nyemir sepatu ing India lan minangka kembang persembahan. Ing Tiongkok, kembang sing wernané abang digunaaké minangka bahan pawarna panganan. Ing Indonésia, godhong lan kembang digunaaké ing manéka warna pangobatan tradhisional. Kembang sepatu sing digaringaké uga bisa diombé minangka tèh.

Ing Okinawa, Jepang digunaaké minangka tetuwuhan pager. Ing sisih kidul Okinawa, tetuwuhan iki karan Gushōnu hana (後生花, Gushōnu hana^? kembang kauripan sawisé mati) saéngga akèh ditandur ing pasaréan kanggo ndongakaké kebahagiaan ing alam kana.

Khasiat

Kanthi manéka warna lan wangun mahkotané, kembang sepatu katon éndah lan mranani ati wong-wong sing nyawang. Tujuné kembang sing éndah iki gambang banget urip ing Indonésia. Saliyané bisa disawang kaéndahané amarga kembang sepatu iki ngembang setaun teras, kembang iki uga nduwéni khasiat obat.

Kembang iki ngandhut unsur kimia Flavonoida, dat lemak, lan lendhir. Kanthi kandhutan mau, saora-orané kembang sepatu bisa nglancaraké haid, nyarasaké watuk lan absès mawa cara;

1. nglancaraké haid: Jupuk telung kuncup kembang sepatu, campur karo cukak sing dinggo masak sacukupé, dilarutaké nganggo banyu mateng sithik. Saring, banjur diombé sadina pisan, suwéné telung dina.
2. Watuk: Jupuk telung kuncup kembang, remes-remes kaliyan 100 ml banyu anget, simpen sewengi ing wadhah katutup. Yèn perlu ditambahi sasendhok madu, diombé sadina pisan suwéné pitung dina.
3. Absès: Pakar Kasehatan Filipina Hermina de Guzman Ladion nelakaké, kembang sepatu bisa nyarasaké absès. Carané: jupuk 5 lembar godhong lan 2 kuntum kembang, dirajang alus, banjur ditempelaké ing pérangan awak sing kéna absès. lakonana saben ésuk lan soré. (ros/Nova)

Gallery

Pirsanana uga

• Hibiscus
• Worawari gantung
• Waru (Hibiscus tiliaceus)

Pratélan pustaka

• Varieties and cultivars of Hibiscus rosa-sinensis L. – Rerembugan ngenani taksonomi
• Parawatan tetanduran Hibiscus lan informasi panyakit tetanduran

• वनस्पतिशास्त्रीय नाव: Hibiscus rosa-sinensis L.
• कुळ: Malvaceae
• इतर भाषांतील नावे: जास्वंद [मराठी], हरिवल्लभ, जयपुष्पी, रक्तपुष्पी, रुद्रपुष्पी, जपा(संस्कृत), अरुणा, जासूद (हिंदी), Shoeflower,China rose, Hibiscus (इंग्रजी)
• अन्य नावे - जासुम, जवाकुसुम, रोझेला, जमेका सॉरेल, वगैरे. "शू-फ्लॉवर' हे नाव असल्याचे कारण चिनमध्ये जास्वंदीची फुले काळ्या चामडी बुटांवर घासली तर पॉलिश केल्याप्रमाणे बूट चकाकतात.

{{जीवचौकट । किंगडम(कोटी)=वानसकोटी प्लांट किंगडम | डिव्हिजन(विभाग) =पूषोद्भिद Phanerogams । क्लास(वर्ग) = (Dicotyledons) द्विदली । (Sub Class) उपवर्ग = (Polypetalae) मुक्तप्रदल । (Series) श्रेणी = (Thalamiflorae) पुष्पासनी । ( Order) गोत्र = ( Malvales) कार्पास | (Family) कुळ = (Malvaceae) भेंडीकुळ । प्रजाति(Genus)= (Hibiscus) | जाति(Species) = (rosa-sinensis) }} |(Botanical Name) वनस्पतिशास्त्रीय नाव = Hibiscus rosa-sinensis L. |(Vernacular Name) देशी नाव = जास्वंद. }}

जास्वंद ही एक फुले देणारी वनस्पती आहे. भारतातील जास्वंदी ही बहुधा झुडुपस्वरूपात असते. जास्वंदीच्या फुलांना सुगंध नसला, तरीही ती वनस्पती बरीच लोकप्रिय आहे. साहजिकच हे फुलझाड अनेक घरांच्या सभोवताली दिसून येते. जास्वंदीची श्वेत, लालबुंद, पीतरंगी, भगवी, गुलाबी किंवा जांभळी फुले सार्वजनिक उद्यानांत उठून दिसतात. जास्वंदीमध्ये एक हजार सूक्ष्म रंगछटा आहेत.

नजरेत भरणारा रंग आणि पाच पाकळ्यांनी मनोहारी बनलेल्या जास्वंदीच्या फुलाचे बाह्यस्वरूप आकर्षक असते. मधमाश्‍या, फुलपाखरे आणि काही पक्षी या फुलाकडे आकर्षित होतात. पण हे फूल फार काळ टिकत नाही. सकाळी टवटवीत सौंदर्य उधळणारे हे फूल संध्याकाळी मलूल दिसते.

जास्वंदवर्गीय वनस्पतींचे सुमारे सव्वादोनशे प्रकार आहेत. त्यातील काही पाच-सहा मीटर उंच वाढतात. उंच वाढणार्‍यांत "हिबिस्कस कॅनाबिनस' ही जात असून, ती त्याच्या लाकडासाठी प्रसिद्ध आहे. भरपूर सेल्युलोजयुक्त कर्बोदके असलेल्या या वनस्पतीला "केनाफ' म्हणतात आणि कागदनिर्मितीच्या उद्योगात तो एक महत्त्वाचा कच्चा माल आहे. काही प्रकारांमधील फुलांना मंद सुगंध असतो. तागाच्या वनस्पतीचे जसे तंतू निघतात, त्याप्रमाणे "हिबिस्क्‍स सब्दारिफा' या वाणाचेही शोभिवंत धागे निघतात. काही देशांमध्ये त्याचा स्कर्ट बनवतात. तसेच धाग्यांचा उपयोग केसांचा टोप बनविण्याकरितादेखील केला जातो.

उपयोग

जास्वंदीच्या फुलांचा उपयोग केस धुण्यासाठी होतो. जास्वंदीच अर्क घातलेले केशतेल जबाकुसुम म्हणून प्रसिद्ध आहे. शाम्पूमध्ये एक घटक म्हणून जास्वंदीच्या पाना-फुलांच्या अर्काचा समावेश होतो. इजिप्तमध्ये ते लघवी साफ होण्यासाठी डाययुरेटिक (मूत्रल) म्हणून वापरतात. इराणमधील वैद्य रक्तदाब नियंत्रणात ठेवण्यासाठी एक घटक म्हणून त्याचा वापर करतात. ही वनस्पती एक सौम्य रेचक म्हणूनही उपयोगात आहे.पोट साफ करण्यासाठी, तर काही देशांमध्ये चक्क भाजी करण्यासाठी त्याचा उपयोग करतात. अनेक महिला फुलांमधील नानाविध रंग सरबतांसाठी किंवा जाम-जेलीसारख्या उपयोगातनायजेरियात खाद्यपदार्थांमध्येही वापरतात. काही फुलांचा रंग उकळत्या पाण्यात बाहेर पडतो. मेक्‍सिकोमध्ये तर जास्वंदीच्या वाळलेल्या फुलांपासून एक चविष्ट खाद्यपदार्थ तयार केला जातो.

जास्वंदाचा समावेश असलेल्या चहाच्या डिप-डिप पुड्या हा एक फार मोठी जागतिक बाजारपेठ लाभलेला व्यवसाय आहे. चहाला लालसर किंवा पिवळसर रंग प्राप्त व्हावा म्हणून वेगवेगळ्या रंगांच्या फुलांचा वापर केला जातो. याचे रंगीत पेय हे शीत किंवा गरम पेय म्हणून वापरता येतं. या गरम पेयामार्फत सूक्ष्म प्रमाणात लोह, ताम्र, जस्त (झिंक), ब-१, ब-२ आणि क ही जीवनसत्त्त्वे शरीराला मिळू शकतात. या पेयाच्या सेवनामुळे अपायकारक लो डेन्सिटी कोलेस्टेरॉल कमी होते आणि हितकारक हाय डेन्सिटी कोलेस्टेरॉल वाढते. तसेच रक्तशर्करा, रक्तदाब नियंत्रणात राहण्यासाठी मदत होते. हे पेय पाचक आहे. ज्याला तीव्र उदासीनतेची बाधा झाली आहे, त्यांच्यासाठी जास्वंदयुक्त चहा गुणकारी असल्याचे निष्कर्ष प्राप्त झालेले आहेत. जास्वंदीच्या फुलांचे असे काही गुणधर्म आधीपासूनच माहिती झालेले असले, तरी त्यासंबंधीचे सखोल संशोधन चालूच असते. जास्वंदीमुळे चहाला लाल किंवा पिवळसर रंग येण्याचे कारण म्हणजे फुलात असलेली फ्ल्याओनाईड, डेल्फिनिडिन, सायनिडिन, अन्थोसायनिंस ही सेंद्रिय द्रव्ये.. शरीरातच तयार होणारी फ्री-रॅडिकलवर्गीय रसायने निष्प्रभ करणे गरजेचे असते. त्याकरिता हिबिस्कसच्या चहात जे प्रोटोकॅटेचुइक आम्ल असते, ते ॲन्टि-ऑक्‍सिडन्ट म्हणून उत्तम कार्य करते.

भौतिक शास्त्रात उपयोग

भौतिकीशास्त्रामध्ये फोटॉनिक्‍स, ऑप्टो-इलेक्‍टॉनिक्‍स किंवा ऑप्टिक्‍स (प्रकाशकी) या शाखांचे महत्त्व वाढत आहे. ऑप्टिकल फायबरमार्फत टेलिकम्युनिकेशन, माहिती-तंत्रज्ञान संकलन, होलोग्राफी, रोबोटिक्‍स, शस्त्रक्रिया (उदाहरणार्थ डोळ्यांचा नंबर कमी करणे) अशा अनेक उपयोगांसाठी त्याचा थेट संबंध आहे. त्यासाठी लागणार्‍या अनेक उपकरणांमध्ये प्रकाशाचा विशिष्ट वक्रीभवनांक (नॉन-लिनिअर रिफ्रॅक्‍टिव्ह इंडेक्‍स) असलेले रंगद्रव्य आवश्‍यक असते. सध्या त्यासाठी बहुधा कृत्रिम असेंद्रिय रसायने वापरली जातात.. पण ती यंत्रणा कार्यान्वित ठेवण्यासाठी उच्च क्षमतेच्या महागड्या लेसर किरणांची आवश्‍यकता असते. हा अडथळा दूर करण्यासाठी योग्य अशाच वक्रीभवनांकाचे स्वस्त, पण मस्त असे "मटेरियल' जास्वंदीच्या पानांनी क्‍लोरोफिल आणि कॅरोटेनॉईडच्या स्वरूपात रंगद्रव्ये प्राप्त करून दिले आहे.

जास्वंदीचे फूल एखाद्या कागदाच्या कपट्यावर चिरडले की लिटमस पेपरचा गुणधर्म असलेला निळा पेपर तयार होतो. आम्लधर्मी पदार्थात बुडवला की तो लाल होतो.

चित्रदालन(वेगवेगळ्या रंगाचे जास्वंद)

• 
• 
• 
• 
• 
• जास्वंदाची कळी

1. Jaswandrose
   Flower of Hibiscus rosa-sinensis--in Kerala

செம்பருத்தி அல்லது செவ்வரத்தை (Hibiscus rosa-sinensis) என்பது இந்தியா,இலங்கை போன்ற வரள்வலய இடங்களில் வளரும் தாவர இனம் ஆகும். இது செடி இனத்தை சார்ந்தது. இதன் பூமருத்துவ குணங்களை கொண்டதாகும். இது கிழக்கு ஆசியாவில் தோன்றிய ஒரு தாவரமாகும். இது சீன ரோஜா எனவும் அழைக்கப்படுகிறது^[1] . இது மலேசியாவின் தேசிய மலராகும். இது பொதுவாக அழகுத்தாவரமாக வளர்க்கப்படுகிறது.

பெயர்கள்

இது சப்பாத்துச் செடி, ஜபம், செம்பரத்தை போன்ற பெயர்களால் அழைக்கப்படுகிறது. செம்மை நிறத்தில் இதன் மலர்கள் காணப்படுவதால், ‘செம்’பரத்தை என்று பெயர் பெற்றது.^[2] ஆயுர்வேதத்தில் இது ஜபா புஸ்பா, ருத்ர புஷ்ப, ரக்த கார்பாச என்றும் அழைக்கப்படுகிறது

பதியமுறை இனப் பெருக்கம்

இச்‌செடி விதைகளின் மூலம் இனப்பெருக்கம் செய்வதில்லை. தண்டுத் துண்டம் மூலம் பதியமுறையில் எளிதாக இனம் பெருக்கலாம். ஒளி வண்ண மலர்கள் கொண்ட ஒரு செடி ரோசா-சினென்சிஸ் பெரும்பாலான மற்ற இனங்கள் போல் குரோமோசோம்களின் மேற்பட்ட முழு செட், உள்ளன இதில் பலதொகுதியாக்கும் இயல்பு எனப்படும் மரபணு பண்பு, பல தாவர இனங்கள் ஒன்றாகும். பலதொகுதியாக்கும் இயல்பு ஒரு பக்க விளைவு பிள்ளைகள் பற்றிய பீநோடைப் அடிப்படையில் முன் போயிருக்கிறார்கள் என்று அனைத்து தலைமுறைகளின் சிறப்பியல்புகளை அனைத்து (அல்லது எந்த) ஒரு சாத்தியமான சீரற்ற வெளிப்பாடு அனுமதிக்கிறது, பெற்றோர், அல்லது உண்மையில் எந்த மூதாதையர் இருந்து வேறுபட்டு இருக்கும் ஒரு நிலையில் உள்ளது. இந்த பண்பு கொண்ட, எச் ரோசா-சினென்சிஸ் புதிய பெயரிடப்பட்ட வகைகள் உருவாக்கி பல விளைவாக புதிய நாற்றுகள் மற்றும் பெரும்பாலும் பளிச்சென தனிப்பட்ட மலர்கள் வெளிப்படுத்துகின்றன மற்றும் தீர்ப்பு போட்டிகள் பிடித்து, கடந்து வந்த பொழுதுபோக்காக மற்றும் recross வகைகள் பிரபலமாக உள்ளது. மரபணு வாய்ப்புகளை சேர்க்க, ஒளி வண்ண மலர்கள் கொண்ட ஒரு செடி ரோசா-சினென்சிஸ் வெற்றிகரமாக குளிர்-ஹார்டி கலப்பினங்கள் (குளிர், ஹார்டி ஒளி வண்ண மலர்கள் கொண்ட ஒரு செடி பயிரிடு பார்க்க) உற்பத்தி, குளிர் எதிர்ப்பு ஒளி வண்ண மலர்கள் கொண்ட ஒரு செடி moscheutos மற்றும் பல வட அமெரிக்க ஒளி வண்ண மலர்கள் கொண்ட ஒரு செடி இனங்கள் கலப்பினம்.

பெரும்பாலும் இந்த சிலுவைகள் சந்ததி மலட்டு இருக்கிறது, ஆனால் சில இன்னும் மாறும் சிக்கலான மற்றும் இறுதியான ஒளி வண்ண மலர்கள் கொண்ட ஒரு செடி ரோசா-சினென்சிஸ் வகைகள் ஒரு கிட்டத்தட்ட வரம்பற்ற வாய்ப்பு அதிகரிக்கும், வளமான இருக்கும். இது மேலும் குளிர் பகுதிகளில் தொலைவுகளுக்கு உட்பட உலகம் முழுவதும் இந்த வெப்பமண்டல தாவரங்கள் பயிற்சி இந்த பொழுதுபோக்கு மேலும் உள்ளூர் மற்றும் சர்வதேச அமைப்புக்கள், சங்கங்கள், வெளியீடுகள், மற்றும் கையேடுகள் உருவாக்கிய பொழுதுபோக்காக,,, கவர்கிறது

பயன்கள்

• இச்செடியின் பூக்கள் தலை முடி அழகுக்காக பல வழிகளில் பயன்படுகிறது.
• இதனை பசிபிக் தீவுகளில் உணவாகவும் மக்கள் உட்கொள்கின்றனர்.
• சீன மருத்துவ முறைகளிலும் இந்தப் பூ பயன்படுகிறது.
• இந்தியாவின் பல பகுதிகளில் அழகுப்பொருளாகவும், தலையில் சூடிக்கொள்ளவும், கடவுளை வழிபடவும் இந்த செடியின் பூ பயன்படுகிறது.
• காலணிகளை பொலிவூட்டவும் இந்த பூவின் இதழ்களை பயன்படுத்தலாம்.
• ஜமாய்க்காவில் இந்தப் பூவை வயிற்றில் உண்டான கருவை கலைக்கவும் பயன்படுத்துகின்றனர்.

மருத்துவக் குணங்கள்

செவ்வரத்தையின் மனதுக்கு சுகமளிக்கும் அழகுத் தோற்றம்

• செம்பருத்திப் பூ அதிக மருத்துவக் குணங்களைக் கொண்டது. இவற்றின் இலை, பூ, வேர் என அனைத்தும் மருத்துவத் தன்மையுள்ளவை.
• வயிற்றுப்புண், வாய்ப்புண்ணைக் குணமாக்கும். (பாதிக்கப் பட்டவர்கள் தினசரி 5 அல்லது 10 பூக்களின் இதழ்களை சாப்பிட்டு வந்தால் புண்கள் குணமாகும்.)
• கருப்பை பாதிப்பினால் கருவுறாமல் இருப்பவர்களுக்கும், வயது அதிகம் ஆகியும் கருஉருவாகாமல் இருக்கும் பெண்களுக்கும் செம்பருத்திப்பூ சிறந்த மருந்து. (செம்பருத்திப் பூவின் இதழ்களை அரைத்து மோரில் கலந்து தினமும் சாப்பிட்டு வந்தால் வெகுவிரைவில் கருப்பையில் உள்ள நோய்கள் குணமாகும். பூப்பெய்தாத பெண்களும் பூப்பெய்துவார்கள்.)
• மாதவிலக்குக் காலங்களில் ஏற்படும் உபாதைகளைக் குறைக்கும். (செம்பருத்திப் பூவை நிழலில் உலர்த்தி பொடி செய்து கசாயமாகக் காய்ச்சி அருந்தி வந்தால், மாதவிலக்குக் காலங்களில் ஏற்படும் அடிவயிற்று வலி, தலையிடி, மயக்கம் போன்றவை குறையும்.)
• வெள்ளைப்படுதலைக் குணமாக்கும். (செம்பருத்தியின் இதழ்களை கசாயம் செய்து அருந்தி வந்தால் வெள்ளைப்படுதல் குணமாகும்.

விற்பனை

இச் செடி இரசியா போன்ற குளிர் நாடுகளில் காலநிலைமாற்றங்களை தாண்டி வளரக்கூடியது. எனவே இது வீடுகளில் அலங்காரச்செடியாக வளர்க்கப்படுகின்றது. இரு மீற்றர் (மீட்டர்) வளர்ந்த செடி அங்கு 250$-க்கு விற்கப்படுகின்றது.

பூக்கள்

மலர் மற்றும் மொட்டு

பூக்கள் பல நிறங்களிலும், பல அடுக்கு இதழ்களை கொண்டதாகவும் காணப்படுகின்றன. இது தவிர கலப்புப் பிறப்பாக்கம் மூலமும் பல்நிற பூக்களை உருவாக்க முடியும்.

மேற்கோள்கள்

1. ↑ "USDA GRIN Taxonomy". பார்த்த நாள் 2 August 2014.
2. ↑ "செக்கச் சிவந்த செம்பரத்தை". கட்டுரை. இந்து தமிழ் (2019 பெப்ரவரி 9). பார்த்த நாள் 10 பெப்ரவரி 2019.

http://flowersrepgvkltni.blogspot.in/2016/03/shoe-flower.html

మందార లేదా మందారం ఒక అందమైన పువ్వుల చెట్టు. ఇదిమాల్వేసి కుటుంబానికి చెందినది. ఇది తూర్పు ఆసియాకు చెందినది. దీనిని చైనీస్ హైబిస్కస్ లేదా చైనా రోస్ అని కూడా అంటారు. దీనిని ఉష్ణ, సమసీతోష్ణ ప్రాంతాలలో అలంకరణ కోసం పెంచుతారు. పువ్వులు పెద్దవిగా ఎరుపు రంగులో సువాసన లేకుండా ఆకర్షణీయంగా ఉంటాయి. వీనిలో చాలా రకాల జాతులు ఉన్నాయి. తెలుపు, పసుపు, కాషాయ, మొదలైన వివిధ రంగులలో పూలు ఉంటాయి. ముద్ద మందారం అనే వాటికి రెండు వరుసలలో ఆకర్షక పత్రావళి ఉంటాయి. అందమైన పుష్పాలున్నా ఇవి మకరందాన్ని గ్రోలే కీటకాలు, పక్షుల్ని ఆకర్షించవు. ^[1][2][3]

ముద్దమందారం

లక్షణాలు

• నక్షత్రాకార కేశాలతో పెరిగే సతత హరితమైన పొద.
• అండాకారంలో ఉన్న సరళ పత్రాలు.
• పత్రగ్రీవాలలో ఏకాంతంగా ఏర్పడిన ఎరుపు రంగు పుష్పాలు.
• దీర్ఘవృత్తాకార ఫలం.

జాతీయ చిహ్నాలు

1958 సంవత్సరంలో మలేషియా వ్యవసాయ మంత్రిత్వ శాఖ జాతీయ పుష్పంగా నామినేట్ చేసింది.జూలై 28 1960 న, మలేషియా ప్రభుత్వం మందార పువ్వు జాతీయ పువ్వుగా ప్రకటించింది.^[4]

ఉపయోగాలు

• మందార పువ్వులు,ఆకులు శిరోజాల సౌందర్య పోషణలో ఉపయోగిస్తారు.
• మందార పుష్పాలను పసిఫిక్ ద్వీపాలలో సలాడ్ లో వేసుకొని తింటారు.
• భారతదేశంలో పువ్వులను దేవతల పూజలోను వాడతారు.
• స్త్రీలకు పువ్వు ఒక ఆభరణము, అలంకారము, శుభసూచికము.
• మందార పువ్వుల టీలో యాంటీ ఆక్సిడెంట్లు పుష్కలంగా ఉంటాయి. ఇవి మన శరీరంలోని కణజాలాన్ని రక్షిస్తాయి.
• మందార పువ్వుల టీని రోజూ తాగడం వల్ల హైబీపీ తగ్గుతుంది. గుండె జబ్బులు వచ్చేందుకు అవకాశం తక్కువగా ఉంటుంది.^[5]

చిత్ర మాలిక

మూలాలు

模板:Not

Thai-fùng-fâ（ho̍k-miàng：Hibiscus rosa-sinensis）

siong-phién

• 
• Thai-fùng-fâ

• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• Thòi-vân Thai-fùng-fâ

• Vòng-se̍k thai-fùng-fâ

• Pha̍k-se̍k thai-fùng-fâ

Hibiscus rosa-sinensis, known colloquially as Chinese hibiscus,^[3] China rose,^[3] Hawaiian hibiscus,^[3] rose mallow^[4] and shoeblack plant,^[5] is a species of tropical hibiscus, a flowering plant in the Hibisceae tribe of the family Malvaceae. It is widely cultivated as an ornamental plant in the tropics and subtropics, but its native range is Vanuatu.^[6]

Pollen parent

Pod parent

One offspring

Another offspring

Example: two crosses of 'King Kalakaua' and 'Mystic Pink'. The photographs demonstrate that the flowers of the offspring plants have almost no color characteristics of the parent plants, and few of the physical characteristics.

Description

Citrus swallowtails nectaring
São Tomé and Príncipe

Flower and bud

Tree and leaves

Hibiscus rosa-sinensis is a bushy, evergreen shrub or small tree growing 2.5–5 m (8–16 ft) tall and 1.5–3 m (5–10 ft) wide. The plant has a branched taproot. Its stem is aerial, erect, green, cylindrical, and branched.

Its leaves are simple and petiolate, with alternate phyllotaxy. The leaf shape is ovate, the tip is acute, and the margin is serrated. Venation is unicostate reticulate, meaning the leaves' veins are branched or divergent. Its surface is glossy.^[7] Free lateral stipules are present.

Flowers

Its flowers bloom in summer and autumn. They are solitary (axillary) and symmetrical. They are typically red, with five petals 10 cm (4 in) in diameter, with prominent orange-tipped red anthers.^[7] Cultivars and hybrids have flowers in a variety of colors as well as red: white, pink, orange, peach, yellow, blue, and purple. Some plants have double flowers.^[8]

China Rose

At the bottom of every hibiscus bud is the calyx, which is green in color. The pointed ends of the calyx are called the sepals. When the hibiscus begins to bloom, the flower's petals begin to grow.

Each hibiscus flower has both male and female parts. The ovary and other female parts of the flower lie in the main structure of the hibiscus: the pistil, which is long and tubular. The five "hairy" spots at the top of the pistil make up the stigma, which is where pollen is collected. In the middle of the pistil is the style, which is the tube down which pollen travels to the ovary. The ovary lies at the bottom of the blossom, and each hibiscus has only one superior ovary. The male part of the flower, called the stamen, consists of stem-like filaments and anthers. Each filament ends with the pollen-producing anther.

Taxonomy

Hibiscus rosa-sinensis was first described in 1753 by Carl Linnaeus in Species Plantarum.^[9] The specific epithet rosa-sinensis literally means "rose of China", although the plant is not closely related to true roses, nor is it from China.^[10] The genus Hibiscus is in the tribe Hibisceae and the subfamily Malvoideae of the family Malvaceae.^[11]

Ecology

Despite its size and colorful hues which are typically attractive to nectarivore birds, the flowers of Hibiscus rosa-sinensis are not visited regularly by hummingbirds when grown in the Neotropics. Generalist species, like the sapphire-spangled emerald (Amazilia lactea), or long-billed species, like the stripe-breasted starthroat (Heliomaster squamosus) are occasionally seen to visit the flowers.^[12] In the subtropical and temperate Americas, hummingbirds are regularly attracted to hibiscus.^[13]

The endangered Papilio homerus butterfly, the largest in the western hemisphere, is known to feed on the nectar of the Hibiscus rosa-sinensis.^[14]

The stamens of the flower are partly fused into a cylinder that surrounds the style

Genetics

Hibiscus rosa-sinensis is one of many plant species with a genetic characteristic known as polyploidy, a condition in which the species has more than two complete sets of chromosomes.^[15] A result of polyploidy is that the phenotype of a plant's offspring may be quite different from the parent plant, or indeed any ancestor, essentially allowing possibly random expression of any (or all) of the characteristics of previous generations. Because of this characteristic, H. rosa-sinensis has become popular with hobbyists who cross and recross varieties, creating new varieties. Competitions are held to exhibit and judge the many resulting new seedlings and often strikingly unique flowers.

Uses

The flowers of Hibiscus rosa-sinensis are edible and are used in salads in the Pacific Islands. The flower is used as an accessory, particularly as a hairpiece. It is also used to shine shoes in certain parts of India, hence the common name "shoeblack plant". In Indonesia and Malaysia, these flowers are called "kembang sepatu" or "bunga sepatu", which literally means "shoe flower".^[16][17] The flower can also be used as a pH indicator; when used, the flower turns acidic solutions to a dark pink or magenta color and turns basic solutions to green. Red hibiscus flowers are also used for worship; in Hinduism, they are used for the worship of Devi, and in the Bengal area of eastern India, they are used to worship Kali. The hibiscus also has an important part in tantra. In several countries the flowers are dried to use in a beverage, usually tea.

Hibiscus rosa-sinensis is considered to have a number of medical uses in Chinese herbology.^[18] Traditional uses in China have been to make a black shoe-polish from its flower petals, or to make a woman's black hair dye.^[19] The flowers are also used in parts of China to color various intoxicating liquors.^[19] The plant may have some potential in cosmetic skin care; for example, an extract from the flowers of Hibiscus rosa-sinensis has been shown to function as an anti-solar agent by absorbing ultraviolet radiation.^[20]

Cultivation

Bud captured at noon in West Bengal

White coloured flower bud at night

Hibiscus rosa-sinensis is widely grown as an ornamental plant throughout the tropics and subtropics. As it does not tolerate temperatures below 10 °C (50 °F), in temperate regions it is best grown under glass. Plants grown in containers may be placed outside during the summer months and moved into shelter during the winter months.^[7][21]

Numerous cultivars exist, with flower colors ranging from white through yellow and orange to scarlet and shades of pink, with both single and double sets of petals. The cultivar 'Cooperi' has gained the Royal Horticultural Society's Award of Garden Merit.^[4][22]

National symbol

Hibiscus rosa-sinensis is the national flower of Malaysia, called bunga raya in Malay. This can be translated in a number of ways, including "great flower" or "celebratory flower." Introduced into the Malay Peninsula in the 12th century, it was nominated as the national flower in the year 1958 by the Ministry of Agriculture amongst a few other flowers, namely ylang ylang, jasmine, lotus, rose, magnolia, and medlar. On July 28, 1960, it was declared by the government of Malaysia that Hibiscus rosa-sinensis would be the national flower. The red of the petals symbolizes the courage, life, and rapid growth of the Malaysian people, and the five petals represent the five Rukun Negara of Malaysia. The flower can be found imprinted on the notes and coins of the Malaysian ringgit.

Hibiscus rosa-sinensis is an unofficial national flower in Haiti, where it has been used as a symbol for the promotion of tourism. The flower is also the symbol of the Fusion of Haitian Social Democrats political party. It is known in Haitian Creole language as choeblack or rose kayenn.^[23][24]

The yellow variety of the hibiscus is the official flower of Hawaiʻi, where it is often hybridized and is worn ornamentally in the hair and in lei.^[25] In Hawaiian, hibiscus is called aloalo.

Cultural references

• In March 1987, DPR Korea issued a postage stamp depicting Hibiscus rosa-sinensis.
• On October 7, 2012, Sri Lanka issued a stamp set of four, one of which depicted a Hibiscus rosa-sinensis flower.

Gallery

Cultivars with flowers of many colours are used as ornamental plants. Some have double petals or have differently shaped petals.

• 

  Cayena (Hibiscus rosa-sinensis), jardín del molino, Sierra de San Felipe, Setúbal, Portugal, 2012-05-11, DD 02.JPG

• 

  Hibiscus rosa-sinensis 'Brilliant' flower in private Austrian garden on 2014-09-20.png

• 

  Orange Hibiscus1.jpg

• 

  Starr 070313-5691 Hibiscus rosa-sinensis.jpg

• 

  Hibiscus A.JPG

• 

  Hibiscus rosa-sinensis 'Rainbow Sherbet' flower in private Austrian garden on 2014-09-20.png

• 

  3935 - Chinesischer Roseneibisch (Hibiscus rosa-sinensis).JPG

• 

  Hibiscus (5).jpg

• 

  Hibiscus rosa-sinensis white-pink.jpg

• 

  Shoe Flower Dehradun 2009.jpg

• 

  Pink Hibiscus at Sakherbazar ,Kolkata.jpg

• 

  Starr 061223-2694 Hibiscus rosa-sinensis.jpg

• 

  Hibiscus rosa-sinensis in Zijderveld, the Netherlands.JPG

• 

  Hibiscus rosa-sinensis flower in private Austrian garden on 2016-03-20.png

• 

  Closeup of multi color Hibiscus at Sakherbazar, Kolkata.jpg

• 

  Hibiscus At Kerala.jpg

• 

  Shoeblackplant (White Hibiscus).jpg

• 

  Shoeblackplant (Light Pink Hibiscus).jpg

• 

  朱槿 Hibiscus rosa-sinensis 20201012185058 01.jpg

• 

  朱槿 Hibiscus rosa-sinensis 20201028130147 02.jpg

• 

  Hibiscus rosa-sinensis, Hong Kong Park, December 2019 03.jpg

• 

  Hibiscus Plant.jpg

• 

  Hibiscus Lamma Island Hong Kong 20191105 140532.jpg

• 

  The rising china rose.jpg

See also

• Hibiscus tea
• Hibiscus

References

Hibisco Rosa-Sinensis Triple Amarillo

Hibiscus rosa-sinensis, llamado comúnmente rosa de China, cayena, amapola, hibisco, entre otros nombres,^[1]​ es un arbusto caducifolio de la familia de las malváceas, originario de Asia oriental.

Descripción

Detalle de la flor.

Esta especie forma un arbusto o árbol pequeño de entre 2 a 5 m de altura. Las hojas, de color verde brillante, color amarillo-dorado en otoño. Sus hojas son pecioladas, anchas, entre ovadas a lanceoladas con bordes dentados irregularmente.
Las flores son grandes, con cinco pétalos -en las variedades sencillas- de 6 a 12 cm de largo. Los estambres se disponen en forma columnar sobresaliendo de la corola. Existen numerosos cultivares, variedades e híbridos, con una amplia gama de colores desde el blanco puro, amarillo, naranja, rojo, escarlata y tintes rosados, con flores simples o dobles (es decir, con el doble de pétalos).^[2]​

Usos

Se cultiva como planta ornamental en los trópicos y subtrópicos.

Algunas partes de la planta son comestibles. Las hojas tiernas se pueden usar como sustituto de las espinacas, las flores se consumen crudas o cocinadas, también se usan como colorante dando un toque púrpura a los platos. La raíz también es comestible, aunque de poco sabor, muy fibrosa y de textura mucilaginosa.^[3]​

En la medicina china se le atribuyen propiedades antiespasmódicas, analgésicas, astringentes, suavemente laxantes, emenagogas, antirritantes. También tiene usos cosméticos.^[3]​

Nombres comunes

pétalo de rosa china

Flor nacional

Es la flor nacional de Malasia (bunga raya en idioma malayo).

Ciertas especies de hibisco son símbolos de la República Dominicana, Puerto Rico y del estado estadounidense de Hawái.^[8]​

En Colombia también es flor de Barranquilla, de Girardot y de Barrancabermeja. Es flor del estado mexicano de Tabasco, del estado venezolano de Zulia, del municipio Antonio José de Sucre (Socopó) y de la parroquia Montalbán en Venezuela.

Taxonomía

Hibiscus rosa-sinensis híbrida

Hibiscus rosa-sinensis fue descrita por Carlos Linneo y publicado en Species Plantarum 2: 694. 1753.^[9]​

Etimología

Hibiscus: nombre genérico que deriva de la palabra griega: βίσκος [bískos], que era el nombre que dio Dioscórides (40-90 a. C.) a Althaea officinalis.^[10]​

rosa-sinensis: epíteto

Sinonimia

Detalle de los estambres en forma de columna y pistilos

Detalle del estigma de un cayeno, que tiene un gineceo sicárpico.

Hoja de Hibiscus rosasinensis.

• Hibiscus acetosella Welw. ex Hiern
• Hibiscus archboldianus Borss.Waalk.
• Hibiscus argentinus (Gürke) Kuntze
• Hibiscus arnottii Griff. ex Mast. 1872
• Hibiscus bodinieri H.Lév. 1913
• Hibiscus boryanus DC. 1824
• Hibiscus chancoae Krapov. & Fryxell 2004
• Hibiscus cooperi hort.
• Hibiscus festalis Salisb. 1796 nom. illeg.
• Hibiscus fragilis DC. 1824
• Hibiscus fulgens Baxter 1839
• Hibiscus furcellatoides Hochr. 1917
• Hibiscus geminiflorus Ernst 1887
• Hibiscus gibsonii Stocks ex-Harv. & Sond.
• Hibiscus hirtus (L.) Buch.-Ham. ex-Roxb.
• Hibiscus javanicus Weinm. ex-Mill. 1828
• Hibiscus kenneallyi Craven, F.D.Wilson y Fryxell 2003
• Hibiscus myriaster Scott-Elliot, 1891
• Hibiscus papilionaceus Banks ex-Poir.
• Hibiscus rosa-sinensis var. carneoplenus Sweet, 1826
• Hibiscus rosa-sinensis var. luteoplenus Sweet, 1826
• Hibiscus rosa-sinensis var. flavescens Kuntze, 1891
• Hibiscus rosa-sinensis var. variegatus Sweet 1826
• Hibiscus rosa-sinensis var. flavoplenus Sweet 1826
• Hibiscus rosa-sinensis var. rubroplenus Sweet 1826
• Hibiscus rosa-sinensis var. floreplenus Seem. 1865
• Hibiscus rosa-sinensis var. genuinus Hochr. 1900 nom. inadmiss.
• Hibiscus rosiflorus Stokes 1812 nom. Illeg.
• Hibiscus squamosus Gagnep. 1944
• Hibiscus strigosus Schumach. & Thonn. 1827
• Hibiscus submonospermus Hochr. ex T.Durand & De Wild.

Referencias

Rooshibiski õis

Rooshibisk (Hibiscus rosa-sinensis) ehk hibiskus ehk toakask ehk hiina roos on troopilistelt Ida-Aasia aladelt pärinev suurde 300-liigilisse hibiskide perekonda kassinaeriliste sugukonda kuuluv õitsev taim. Rooshibisk on Malaisia rahvustaim. Kõige enam on Eestis levinud punane täidisõieline rooshibisk.^[1]

Nimetus

Liigile pani ladinakeelse nime Carl von Linné oma 1753. aastal ilmunud taimeliikide raamatus ("Species Plantarum"). Nimi Hibiskus tuleneb Vana-Kreeka sõnast hibiskos. Eesti keeles on rooshibisk rahvasuus tuntud ka kui toakask, hiina roos ja hiina kask.

Välimus ja iseloomustus

Rooshibisk on laia võraga ja võib looduses kasvada kuni 5 m kõrguseks, kuid toas jääb tema kasv tavaliselt kuni 1,5 m kõrguseks, rooshibisk on üsna kiirekasvuline ja vajab seega kasvamiseks palju ruumi.

Rooshibiski õied on suured lehtrikujulised, õite läbimõõt on kuni 15 cm ja taim õitseb rikkalikult peaaegu aastaringi, kuid üksiku õie eluiga on lühike – umbes üks päev, avaneb vara hommikul ning närtsib pärastlõunal^[2]. Nende tolmukad ja emakasuue on pikaks toruks kokku kasvanud, aretatud on mitmeid eri sorte ja nende õisi on valget, kollast, roosat, oranži ning punast värvi, nii rippuvate kui ka püstiste õitega, liht- ja täidisõielisi.

Lehed on läikivad, lehti esineb munajast kuni südaja kujuni ja enamasti on need hambulise servaga. Lehed on peamiselt tumerohelised, mõned rooshibiskid on ka kirju lehestikuga.^[1]

Õitsemisaeg

Rooshibisk on toitainetenõudlik taim, õitseb rikkalikult peaaegu aasta ringi, pidades veidi vahet vaid kõige pimedamatel talvekuudel. Toas õitseb juunist-juulist novembrini. Õitsemise eeltingimuseks on valgusküllane kasvukoht, rikkalik kastmine ja tagasilõikamine/kärpimine varakevadel. Kasvuperioodil tuleb kasta rikkalikult, talvel (oktoobrist veebruarini) tagasihoidlikult. Muld ei tohiks läbi kuivada. Aluselt tuleks pärast kastmist liigne vesi ära võtta. Võib piserdada (mitte õisi), eriti kui õiepungad on moodustunud ja taim on keskküttega ruumis, kus õhk on kuivem. Õitsemise ajal ja aktiivsel kasvuperioodil märtsist oktoobrini peaks teda kord nädalas õitsvatele taimedele sobiliku väetiselahusega väetama. Suvekuudel tuleks taime rikkalikult kasta ja piserdada, talvel teha seda mõõdukalt. Taim kipub õitsemise ajal kuivama. Üks rooshibiski õis on ilus ühe päeva.

Kasvukoht peab olema valge (talub ka hajusvalgust) ja õhurikas. Talvel võib anda lisavalgust. Suvel vältida keskpäevast päikesevalgust. Kui panna ta aknast kaugele, ei pruugi taim õitsema hakata.^[3]

Paljundamine ja kärpimine

Rooshibiski õigeaegne kärpimine soodustab uute võrsete tekkimist ja seega ka õitsemist. Tagasilõikamist ehk kärpimist vajab rooshibisk sellepärast, et noortel võrsetel tekib rikkalikumalt õiepungi võrreldes vanade puitunud okstega. Sobilik kärpimise aeg on kevadel enne kasvu algust märtsis-aprillis, vahetult peale ümberistutamist, kuid kärpida võib vastavalt vajadusele korduvalt suve jooksul. Liiga sage ja tugev kärpimine ei lase õiepungadel tekkida, sest õied moodustuvad just noorte, üheaastaste võrsete tippudes. Selliselt pügatud taim näeb küll välja kena ja korrektne, kuid ei rõõmusta meid oma kaunite õitega. Mõistagi ei pea hibiski ilmtingimata kärpima, kuid toatingimustes on see siiski tavaliselt vajalik. Kärpimisega saab hibiski võra kujundada tihedamaks ja kompaktsemaks. Pistikute tegemisel tuleb lähtuda sellest, et taime võra ei saaks rikutud. Pistik ei pea olema väga pikk ega ülearu lühike, sobiliku pistiku pikkuseks on 10–15 cm. Peale pistiku lõikamist on hea lehepinda vähendada, lehti tagurpidi V-tähe kujuliselt lõigates. Muidu aurub lehest liigselt vett ja juurdumine on vaevalisem. Pistikule tekivad juured 2–3 nädala jooksul. Kui juured on 5–7 cm pikkused, istutage oks kergesse mulda. Kohe ei maksa liiga rammusasse mulda õrnade noorte juurtega taime istutada, juured saavad kannatada. Mõne kuu möödudes võib taime suuremasse potti ja rammusamasse mulda ümber istutada. Juurdumise ajal ärge hoidke anumat pistikutega päikese käes, vaid valges otsese päikesekiirguse eest kaitstult. Ruumi temperatuur peaks olema juurdumise ajal 20–25 °C. Pistikud võib juurduma panna ka liiva-turba segusse (1:1). Talviste õiepungade arengupeetuse põhjuseks on pimedus. Lisavalgustage taime. Alates märtsist pole see enam vajalik. Noorte lehtede rullumise põhjus on liiga kuiv toaõhk, ka jahedus või kedriklesta massiline kahjustus. Kui lehed varisevad rohelisena, on põhjuseks liiga jahe ruum.Hämaras toas saab hibiski kasvatada küll, kuid õitsemine on siis tagasihoidlikum. Kastmine sõltub ruumi temperatuurist, kuid üldreegel on, et mida suuremate lehtedega taim ja mida lopsakam, seda suurem veetarve. Parim viis kastmisvajaduse kindlakstegemiseks on sõrmega mulda katsuda, kui pole vilumust taimele peale vaadates kastmisvajadus kindlaks teha.^[4]

Kasvukoht

Rooshibisk kasvab looduses nii troopilistel ja lähistroopilistel aladel kui ka maailma teistes piirkondades, kus on aastaringselt soe.^[5]

Kahjurid ja haigused

Rooshibiski peamisteks kahjuriteks on kasvuhoonekarilased, punane kedriklest, lehetäid, villtäid, kilptäid. Lisaks võib haigusena esineda ka hahkhallitust. Kahjurputukaid aitab eemal hoida taime piserdamine. Kasvuhoonekarilane on valge vahakirmeliste tiibadega putukas, kes elab taime tipmiste lehtede alumisel küljel. Kahjuri vastsed imevad taimemahla, mille tagajärjel taime lehed koltuvad ja varisevad. Taime liigutamisel tõusevad kasvuhoonekarilased lendu. Talvel võivad liigniiskusest hakata mullas arenema ka valgeliimuklased e mullaussid, mis kogunevad ka lillepoti alusele. Sellisel juhul tuleks vähendada kastmist ning raputada mullale tubakapuru. Samuti võib tõrjeks asetada ööseks mullale seest õõnestatud pooliku kartuli. Ussid kogunevad siis kartulisse ning nii saab kahjurid hõlpsasti minema visata. Vajadusel tuleks protseduuri korrata. Ussitõrje ajal tuleks taime kasta heleroosa kaaliumpermanganaadi lahusega. Lillepoti alust tuleks iga päev pesta sooja veega.^[6]

Kasutamine

Õisi kasutatakse eri maades nii kingaläike kui ka salatikomponendina. Samuti kasutatakse rooshibiski õisi juuksehooldusvahendites. ^[5]

Rahvameditsiin

Rooshibisk on suure C-vitamiini sisaldusega teetaim. Hiina meditsiinis on teda aegade vältel kasutatud kõrge vererõhu ja maksahädade korral. Hibiski- ehk karkadetee tugevdab kapillaare, aitab langetada vererõhku, alandab kolesterooli taset, on antibakteriaalse toimega, mõjutab soodsalt maksa ja kõhunäärme talitlust, omab allergiavastast toimet. Hibiskuses sisalduv kvertsitiin parandab nägemist, võtab silmadelt väsimuse, aitab organismil puhastuda, väljutades mittevajalikud ainevahetusjäägid. Stimuleerib ka sapi tootmist, suurendab maksa kaitsevõimet, parandab ainevahetust, täidab organismi elujõu ja toonusega, suurendades selle vastupanuvõimet nakkushaiguste suhtes. Seepärast kutsuvad araablased hibiskiteed reipuse ja pikaealisuse joogiks. Jooki soovitatakse igas vanuses inimestele, sest ta kustutab janu, reguleerib söögiisu ja parandab seedimist. On täheldatud, et külm jook alandab, kuum jook aga kergitab vererõhku. Vastunäidustatud on see tee vaid neeruhaiguste puhul oblikhappe sisalduse tõttu. Hiinas on tehtud ka kliinilisi katseid, tõestamaks taime võimalikku abistavat rolli südamehaiguste ennetamisel. Raviefekt põhineb peamiselt suurel P-aktiivsete ainete ja antitsüaanide sisaldusel.^{[5] [7]}

Viited

Kiinanruusu (Hibiscus rosa-sinensis) on hibiskusten (Hibiscus) sukuun kuuluva pensas tai pieni puu, joka on kotoisin Itä-Aasiasta, luultavasti Kiinasta.^[1] Kiinanruusu on Malesian kansalliskukka.^[2] Suomessa kiinanruusua on kasvatettu huonekasvina 1800-luvun alkupuolelta lähtien, Etelä-Euroopassa se on yleinen puutarhakasvina ja pensasaitoina.

Subtrooppisissa ja trooppisissa maissa myös muutamat muut suvun kasvit ovat yleisiä puutarhakasveja. Sukuun kuuluu kaikkiaan noin 200 lajia. Niistä sinihibiskus (Hibiscus syriacus) on Etelä-Korean^[3] ja Hibiscus brackenridgei Havaijin kansalliskukka.^[4]

Tuntomerkit

Kiinanruusun lehdet ovat tummanvihreät ja kiiltävät. Lehtien muoto ja koko voi suuresti vaihdella samassakin kasvissa. Alkuperäisessä kiinanruusussa on kirkkaanpunaiset yksinkertaiset kukat, jonka suppilosta heteet työntyvät voimakkaasti esiin. Lajista on jalostettu myös puolikerrottu- ja kerrottukukkaisia lajikkeita, joiden kukat ovat valkoisia, keltaisia tai vaaleanpunaisia. Kukin kukka kestää yleensä vain päivän tai kaksi, mutta hyvissä oloissa uusia kukkia puhkeaa jatkuvasti huhtikuusta myöhään syksyyn.

Hoito

Kiinanruusu viihtyy ja kukkii parhaiten hyvin valoisassa ja normaalissa huoneenlämmössä, ja sietää myös suoraa auringonpaahdetta.^[5] Kesällä sen voi Suomessakin sijoittaa ulos tuulelta ja sateelta suojattuun paikkaan. Kasvi hyötyy talvilevosta noin 15 °C:n lämpötilassa.

Kesällä kiinanruusua kastellaan runsaasti, talvella vähän. Kesällä suihkuttaminen on hyödyksi. Jos kasvi pääsee liian kuivaksi, se on altis lehtikirvoille. Joka kevät kiinanruusun multa vaihdetaan ja lannoitetta laitetaan joka toinen kevät. Kiinanruusua kuuluu leikata.^[5]

Lisääminen

Kiinanruusua lisätään pistokkaista, helpoiten huhti-toukokuussa. Pistokkaat juurrutetaan ensin vedessä. Sitten ne istutetaan multaan ja peitetään rei'itetyllä muovihupulla. Pohjalämpö edistää juurtumista. Kun pistokas on kunnolla juurtunut, muovihuppu poistetaan. Nuoren kasvin leikkaaminen useita kertoja tekee siitä tuuhean ja lisää kukintaa.

Lähteet

Aiheesta muualla

• ITIS: Hibiscus rosa-sinensis (englanniksi)
• United States Department of Agriculture (USDA): Hibiscus rosa-sinensis (englanniksi)
• Flora of China: Hibiscus rosa-sinensis (englanniksi)

Hibiscus rosa-sinensis

L'hibiscus Rose de Chine (Hibiscus rosa-sinensis) est une espèce de plantes à fleurs de la famille des Malvaceae.

C'est l'hibiscus le plus connu et il a été utilisé dans de nombreuses hybridations. Il est souvent utilisé comme symbole des îles Hawaii dont il est la fleur nationale ainsi que celle de la Malaisie^[1]. Les premières variétés (doubles) ont été ramenées de Chine. Son nom latin y trouve son origine. Cependant, s'il est probable que la "rose de Chine", soit originaire des zones tropicales d'Asie du Sud-Est, ce n'est pas sûr. En effet, cette plante est présente, à la suite des échanges commerciaux, depuis des temps immémoriaux dans l'ensemble de la ceinture tropicale et, par ailleurs, aucun peuplement sauvage n'est connu. Ses origines restent donc incertaines.

Quelques variétés horticoles

• variété à fleurs rouges simples

• variété à fleurs roses doubles

• variété à fleurs jaunes

• variété à fleurs oranges doubles

Notes et références

Chinska róžowa popla (Hibiscus rosa-sinensis) je rostlina ze swójby šlězowych rostlinow.

Synonymy

• Hibiscus arnottii Griffiths ex Masters, 1872
• Hibiscus boryanus de Candolle, 1824

Hibiscus cooperi hort.

• Hibiscus festalis Salisbury, 1796 nom. illeg.
• Hibiscus fragilis de Candolle, 1824
• Hibiscus fulgens W.W. Baxt., 1839
• Hibiscus javanicus Miller, 1768
• Hibiscus rosa-sinensis var. carneoplenus Sweet, 1826
• Hibiscus rosa-sinensis var. luteoplenus Sweet, 1826
• Hibiscus rosa-sinensis var. flavescens Kuntze, 1891
• Hibiscus rosa-sinensis var. variegatus Sweet, 1826
• Hibiscus rosa-sinensis var. flavoplenus Sweet, 1826
• Hibiscus rosa-sinensis var. rubroplenus Sweet, 1826
• Hibiscus rosa-sinensis var. floreplenus Seem., 1865
• Hibiscus rosa-sinensis var. genuinus Hochreutiner, 1900 nom. inadmiss.
• Hibiscus rosiflorus Stokes, 1812 nom. Illeg.

Wobrazy

Žórła

• Kral, Jurij: Serbsko-němski słownik hornjołužiskeje rěče. Maćica serbska, Budyšin (1927)
• Rězak, Filip: Němsko-serbski wšowědny słownik hornjołužiskeje rěče. Donnerhak, Budyšin (1920)
• Völkel, Pawoł: Hornjoserbsko-němski słownik, Ludowe nakładnistwo Domowina, Budyšin (1981)

Eksterne wotkazy

Hlej wotpowědne dataje we Wikimedia Commons:
Chinska róžowa popla

Móžeš slědowace polěpšić:

• Tutón nastawk hišće je zarodk wo biologiskej temje
• Namakaj a dodaj žórła, kotrež tekst potwjerdźeja

---

Jeli sy jedyn z mjenowanych njedostatkow skorigował(a), wotstroń prošu potrjecheny parameter předłohi {{Předźěłuj}}. Podrobnosće namakaš w dokumentaciji.

Kembang sepatu (Hibiscus rosa-sinensis L.) adalah tanaman semak suku Malvaceae yang berasal dari Asia Timur dan banyak ditanam sebagai tanaman hias di daerah tropis dan subtropis. Bunga besar, berwarna merah dan tidak berbau. Bunga dari berbagai kultivar dan hibrida bisa berupa bunga tunggal (daun mahkota selapis) atau bunga ganda (daun mahkota berlapis) yang berwarna putih hingga kuning, oranye hingga merah tua atau merah jambu.

Di Sumatra dan Malaysia, kembang sepatu disebut bunga raya. Bunga ini ditetapkan sebagai bunga nasional Malaysia pada tanggal 28 Juli 1960. Orang Jawa menyebutnya kembang worawari.

Deskripsi

Bunga Kembang Sepatu di Kebun Raya Bogor

Bunga jenis ini terdiri dari 5 helai daun kelopak, yang dilindungi oleh kelopak tambahan (epicalyx), sehingga terlihat seperti dua lapis kelopak bunga. Mahkota bunga terdiri dari 5 lembar atau lebih jika merupakan hibrida. Tangkai putik berbentuk silinder panjang dikelilingi tangkai sari berbentuk oval yang bertaburan serbuk sari. Biji terdapat di dalam buah berbentuk kapsul berbilik lima.

Pada umumnya tinggi tanaman sekitar 2 sampai 5 meter. Daun berbentuk bulat telur yang lebar atau bulat telur yang sempit dengan ujung daun yang meruncing. Di daerah tropis atau di rumah kaca tanaman berbunga sepanjang tahun, sedangkan di daerah subtropis berbunga mulai dari musim panas hingga musim gugur.

Bunga berbentuk trompet dengan diameter bunga sekitar 6 cm hingga 20 cm. Putik (pistillum) menjulur ke luar dari dasar bunga. Bunga bisa mekar menghadap ke atas, ke bawah, atau menghadap ke samping. Pada umumnya, tanaman bersifat steril dan tidak menghasilkan buah. Tanaman berkembang biak dengan cara stek, pencangkokan, dan penempelan.

Manfaat

Kembang sepatu banyak dijadikan tanaman hias karena bunganya yang cantik. Bunga digunakan untuk menyemir sepatu di India dan sebagai bunga persembahan. Di Tiongkok, bunga yang berwarna merah digunakan sebagai bahan pewarna makanan. Di Indonesia, daun dan bunga digunakan dalam berbagai pengobatan tradisional. Kembang sepatu yang dikeringkan juga diminum sebagai teh.

Di Okinawa, Jepang digunakan sebagai tanaman pagar. Di bagian selatan Okinawa, tanaman ini disebut Gushōnu hana (bunga kehidupan sesudah mati) sehingga banyak ditanam di makam.

Lihat pula

• Hibiscus
• Worawari gantung
• Waru (Hibiscus tiliaceus)

Daftar pustaka

• (Inggris) Varieties and cultivars of Hibiscus rosa-sinensis L. – Perbincangan mengenai taksonomi
• (Inggris) Perawatan tanaman Hibiscus dan informasi penyakit tanaman

Hibiscus rosa-sinensis L., 1753 è una pianta appartenente alla famiglia delle Malvacee^[1], largamente apprezzata per la sua funzione ornamentale.

Descrizione

Arbusto perenne e semi-rustico con fiori dello spettro dei colori dal rosso al giallo. Normalmente raggiunge i 3 metri di altezza, ma nei paesi d'originepuò arrivare a 10 metri. Le foglie sono di un verde lucido, dentate e acuminate. Le infiorescenze sono imbutiformi costituite da 5 petali color rosa o rosso vivo (più raramente giallo o viola), con un'alta colonna staminale, con numerosi stami e nella punta cinque pistilli; si formano tra giugno e settembre.

Coltivazione

Trattandosi di una pianta molto versatile, Hibiscus rosa sinensis si adatta sia alla coltivazione all’aperto sia a quella in vaso. L'ideale è la messa a dimora in un terreno ben drenato, leggero, aerato e composto per una parte da sabbia. Adora la luce solare ma non quella diretta; durante la stagione estiva conviene mettere il vaso in giardino in un luogo riparato dal sole. Durante la stagione invernale è meglio tenerlo in un ambiente dove le temperature si aggirano tra i 10 °C e i 13 °C, altrimenti si può andare incontro a una perdita di foglie. Se è attaccata dalle gelate, la pianta arriva alla morte. Per quanto riguarda le annaffiature, devono essere regolari durante la stagione estiva e vanno effettuate solo dopo che il terreno si è asciugato; è possibile vaporizzare l’acqua sulle foglie. La concimazione è indispensabile per mantenere la fioritura ed esaltare la tipica colorazione.^[2]

Galleria d'immagini

• In dettaglio stami e pistilli.

• varietà di fiore color crema

• La cultivar 'Jason'

• Fiore con le foglie, si noti il colore delle foglie.

• Fiore della varietà 'Cayena'

• Pistilli. Si vedano i peli microscopici

• L'ibisco 'Split petal' o 'Lanterna giapponese'

Usi

• Come piante ornamentali;
• Dai fiori si ricava un colorante rosa.

Curiositá

• È il fiore nazionale delle isole Hawaii
• Esistono più di 1000 cultivar^[3]

Note

Tikroji kinrožė (lot. Hibiscus rosa-sinensis, angl. Chinese Hibiscus, vok. Chinesischer Roseneibisch) – dedešvinių (Malvaceae) šeimos augalas.

Tai nedidelis medelis arba krūmas. Auginamas kaip puošnus kambarinis augalas dėl labai gražių blizgančių lapų ir nuostabių žiedų. Žiedai 10-15 cm skersmens. Pavieniai žydi trumpai – tik 1 arba 2 dienas. Piestelė ilga, baigiasi penkiomis purkomis; ją supa vamzdelio formos kuokeliai su geltonomis dulkinėmis.

Tikroji kinrožė geriausiai auga šviesoje, bet saulėkaitoje augančius augalus reikia pridengti nuo tiesioginių saulės spindulių. Kai temperatūra pakyla aukščiau nei 25 laipsniai, neretai numeta lapus. Nuo lapkričio iki vasario mėnesio kinrožė turi būti laikoma vėsesnėje temperatūroje (apie 12-14 laipsnių) ir gerai apšviestoje patalpoje.

Kilusi iš Havajų. Išvesta daug veislių, kurios skiriasi spalva, forma, žiedų bei lapų dydžiu.

Vikiteka

Bunga raya, juga dikenali sebagai bunga sepatu dan kembang sepatu ^[1] (Hibiscus rosasinensis) ialah sejenis tumbuhan berbunga sepanjang tahun dalam genus Hibiscus yang sering ditanam sebagai pokok hiasan.

Bunga raya ialah bunga kebangsaan Malaysia. Selepas mencapai kemerdekaan, Kementerian Pertanian telah diarah untuk mencadangkan bunga yang sesuai untuk dipilih sebagai bunga kebangsaan. Pada akhir pada tahun 1958, Kementerian Pertanian telah mencadangkan tujuh jenis bunga untuk dipilih sebagai Bunga Kebangsaan Persekutuan Tanah Melayu, iaitu Bunga Kenanga, Bunga Raya, Bunga Melur, Bunga Teratai, Bunga Mawar, Bunga Cempaka dan Bunga Tanjung. Selepas perbincangan pada 28 Julai 1960, Bunga Raya telah diisytiharkan sebagai Bunga Kebangsaan Persekutuan Tanah Melayu. Apabila Tanah Melayu bergabung dengan Singapura, Sabah dan Sarawak untuk menubuhkan Malaysia, Bunga Raya terus diguna sebagai Bunga Kebangsaan.

Bunga ini ditanam secara meluas sebagai hiasan di seluruh kawasan tropika dan separa tropika. Bunganya besar, merah, keras, tetapi tidak berbau.

Pelbagai kultivar, varieti, dan hibrid telah dihasilkan, dengan warna bunga pelbagai dari putih kepada kuning dan kuning bata dan merah jambu lembut, dengan kelopak set tunggal dan berganda. Bunga ini digunakan bagi mengilat kasut di sebahagian India.

Galeri

Berikut adalah beberapa variasi Bunga Raya:

• "King Kakalua"

• "Mystic Pink"

• "Pepper's Surprise"

• "Timeless"

• "Apricot Brandy"

• "Brilliant"

• "Feelin Blue"

• "Fire"

• 
• "Heart And Soul"

• Berganda

• "Kinchen's Yellow"

• Lavras, Minas Gerais, Brazil

• "Pastel Pie"

• 
• 
• Bunga Raya

• Tiga warna

• Kuning

• Hujung stigma bunga raya

• Stigma bunga raya

• Bunga raya belum kembang

• Satu baka bunga raya merah

• Bunga raya belum kembang

Lihat juga

• Senarai Pokok

Rujukan

Pautan luar

• (Melayu) Kesihatan: Bunga raya dalam perubatan tradisional

De Chinese roos (Hibiscus rosa-sinensis) is een plant uit de kaasjeskruidfamilie (Malvaceae). De soort wordt in België en Nederland als kamerplant gehouden. De plant is afkomstig uit tropisch Azië. In Azië wordt deze plant op grote schaal aangeplant en kan de plant meer dan 4 m hoog worden. Vaak wordt de soort daar als haag gebruikt. De Indonesische naam van de plant is 'kembang sepatu', wat "schoenbloem" betekent.

De lang gesteelde bladeren zijn smal- tot breed-eirond. Ze worden 5–15 cm lang en 2,5–8 cm breed. Bij de wilde soort is de bladrand scherp gezaagd, maar er bestaan cultivars met minder scherp gezaagde of zelfs gave bladranden.

De bloemen staan solitair in de bladoksels en verschillen zelfs aan dezelfde plant sterk in grootte. De grootste bloemen hebben een diameter van 20 cm. De bloemen bestaan uit zeven tot tien bloembladeren. De wilde soort heeft karmozijnrode bloemen, maar er zijn cultivars ontwikkeld met witte, gele, zalmkleurige, lila, donkerrode en gemengdkleurige bloemen. Ook zijn er cultivars met gevulde bloemen ontwikkeld. Tevens bestaan er cultivars met bontgekleurde bladeren (zogenaamde 'variegata'-cultivars).

Trivia

• Gebruik van een extract uit de wortel van Chinese roos gedurende zeven dagen na het paren blijkt bij ratten innesteling van de bevruchte eicel voor 100% te voorkomen.^[1] Het is nog onbekend of Chinese roos bij mensen een effectief en veilige natuurlijke morning-afterpil is.
• De Chinese roos is sinds 1960 de nationale bloem van Maleisië.

• Kroonblad van de bloem van een Chinese roos

• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

Mediabestanden die bij dit onderwerp horen, zijn te vinden op de pagina Hibiscus rosa-sinensis op Wikimedia Commons.

Odmiana pstrolistna.

Kwiat z podwojoną liczbą płatków korony.

Odmiana żółtokwiatowa.

Odmiana białokwiatowa.

Ketmia róża chińska (Hibiscus rosa-sinensis) – gatunek rośliny z rodziny ślazowatych (Malvaceae). Popularna roślina ozdobna. Prawdopodobnie pochodzi z Azji, obecnie jednak nigdzie nie rośnie dziko, występuje wyłącznie w uprawie^[2].

Morfologia

Pokrój

Krzew lub niewielkie drzewo o wysokości 2–5 m, przy średnicy do 3 m.

Liście

Pojedyncze, długości od 5 do 20 cm, kształtu jajowatego, zaostrzone, u nasady całobrzegie, dalej ząbkowane. Są ciemnozielone i trwałe, gładkie, błyszczące. Czasami na jednym krzewie występują liście o różnym kształcie, niejednokrotnie pozawijane i zdeformowane, co nie musi oznaczać choroby lub obecności szkodników. Roślina wymienia liście przez cały rok.

Kwiaty

Duże, purpurowe, czerwone lub białe, jednobarwne albo plamiste. Pojedyncze lub pełne płaty korony, pręciki połączone w rurkę. Kwiaty pojawiają się na pędach młodych – jednorocznych, co nie wyklucza wystąpienia wrzecionowatych pąków na starszych gałązkach. Hibiskus najchętniej kwitnie od maja do października, ale można spotkać kwiaty przez cały rok. Kwiaty żyją niewiele ponad dobę. Owoce same się nie zawiązują, aby uzyskać nasiona, należy zapylić kwiaty pyłkiem z innego krzewu.

Uprawa

• Pielęgnacja. Roślina wrażliwa na dotyk (kwiaty i pąki opadają po dotknięciu), nie wolno moczyć pąków ani rozwiniętych kwiatów. Warunkiem uzyskania kwitnienia jest poprawna ekspozycja oraz odpowiednie nawożenie. Nie zakwitnie w za dużej doniczce oraz gdy będzie często przestawiany lub dotykany. Obserwując wygląd liści można regulować podlewanie. Duże liście należy odkurzać wilgotną miękką ściereczką lub gąbką, podkładając dłoń pod liść. Można używać ściereczek nabłyszczających, ale nie częściej niż raz na dwa miesiące. Odradza się stosowanie środków nabłyszczających w aerozolu.
• Światło: Silne, przez cały rok. W okresie letnim należy jednak unikać bezpośredniego nasłonecznienia w godzinach południowych, mogącego powodować poparzenie liści. W bardzo słoneczne dni przysłaniać okno firanką.
• Ekspozycja: Najlepsza przy oknie południowym. Ze względu na swoje rozmiary, roślina lubi mieć dużo miejsca, dlatego należy umieścić ja w dość obszernym pomieszczeniu, zwracając uwagę na to, aby nie była często dotykana przy przechodzeniu. Hibiskus nie toleruje przeciągów szczególnie zimnego powietrza, dlatego zimą należy zwracać uwagę na szczelność okien. Roślina źle znosi wyziewy z urządzeń grzewczych, trzeba albo umieścić ją w odpowiedniej odległości od kaloryfera (tak aby go nie dotykała), albo w okresie grzewczym zapewnić odpowiednią wilgotność powietrza. Nie ustawiać źródeł nawiewów powietrza (wentylatorów, klimatyzatorów, piecyków) bezpośrednio na roślinę. W okresie letnim, od drugiej połowy maja do końca sierpnia, zahartowaną roślinę można umieścić na tarasie bądź w ogrodzie w miejscu zacienionym, tak aby korzystała z porannego słońca, a przez resztę dnia była osłonięta przed bezpośrednim słońcem. Lubi warunki panujące na werandach i w ogrodach zimowych.
• Temperatura: Optymalna temperatura uprawy w okresie wegetacji (wzrostu) 20–25 °C. Zimą, w okresie spoczynku 15–20 °C. Wahania temperatur o kilka stopni między nocą a dniem jesienią, a szczególnie na wiosnę, pobudzają kwitnienie. W temperaturze poniżej 10 °C Ketmia gubi liście!
• Wilgotność: Około 60–70% przez cały rok. Latem liście zraszać codziennie letnią wodą, najlepiej odwapnioną (nie pozostawia białego nalotu). W upalne dni dobrze jest moczyć podłogę na werandzie lub w szklarni. Zimą zraszać dwa razy w tygodniu. Dobrze jest zawiesić na kaloryferze gliniane pojemniki na wodę, lub umieścić w pomieszczeniu nawilżacz powietrza. Nigdy nie moczyć pąków ani kwiatów. Wietrzyć pomieszczenie nie powodując przeciągów.
• Przesadzanie: Hibiskus nie lubi przesadzania. Najlepiej czuje się w doniczce dość ciasnej, wówczas szybciej rośnie i częściej kwitnie. Należy jednak zwracać uwagę na odpowiednie nawodnienie i nawożenie, ponieważ zbyt mały system korzeniowy może nie podołać wyżywieniu dużej rośliny. Hibiskusa przesadza się co 2–3 lata, gdy korzenie nie mieszczą się już w doniczce, do doniczki większej o ok. 2–3 cm. Nie przycinać korzeni przy zwykłym przesadzaniu, lecz tylko, w celu odmłodzenia rośliny! Najlepszy okres do przesadzenia to wiosna – od drugiej połowy marca do połowy maja. Wyjątkowo można to zrobić również w czerwcu. Po przesadzeniu podlać dopiero następnego dnia i nie nawozić przez 4–6 tygodni.
• Przycinanie: Ketmia charakteryzuje się silnym przyrostem, nawet do 50 cm na rok. Aby uniknąć zbyt dużego rozrostu bądź w celu uformowania krzewu, śmiało można go przycinać, najlepiej w marcu lub kwietniu zanim wznowi wzrost po okresie zimowym. Skrócić o połowę ubiegłoroczne przyrosty, w dowolnym miejscu pędu, ale zawsze nad oczkiem lub liściem, tnąc pod kątem prostym. Pozostawiony liść na końcu gałązki zapewne opadnie, a na jego miejscu pojawi się rozgałęzienie. Do cięcia używać ostrego sekatora lub nożyc do bonsai. Użycie tych drugich zapobiegnie powstaniu mało estetycznego kikuta. W przypadku cięcia najgrubszych, zdrewniałych pędów (o średnicy przekraczającej 50 mm) konieczne może być użycie maści ogrodniczej, którą trzeba nanieść na obciętą gałązkę, zgodnie z instrukcją producenta. Jeżeli roślina będzie rosła bardzo szybko, lub wypuści dużą liczbę nowych liści, które mogłyby ograniczyć dostęp światła do gałęzi położonych głębiej, można „prześwietlić” koronę przycinając poszczególne gałązki. Takie prześwietlanie można przeprowadzać kilkukrotnie przez cały okres wzrostu, najpóźniej w sierpniu. Nigdy nie ciąć pędów, na których zawiązały się pąki kwiatowe.
• Odmładzanie: Starsze okazy, ze względu na ich rozmiar, oraz mogący zbliżać się kres żywotności można odmłodzić. Odmładzanie przeprowadza się wcześniej niż zwykłe przesadzanie. Optymalnym miesiącem do tego zabiegu jest kwiecień. W tym celu, należy przyciąć ¾ części naziemnej rośliny, ostrym sekatorem stosując zasady zwykłego przycinania. Po wyjęciu bryły z donicy, konieczne jest dokładne obejrzenie korzeni, usunięcie w pierwszej kolejności tych nadpsutych lub zgniłych, a następnie ¼ całego systemu korzeniowego. Do cięcia korzeni zawsze używać czystych, ostrych nożyc, sekatora lub bardzo ostrego noża. Starać się nie ciąć korzeni najgrubszych, oraz nie kaleczyć tych, które pozostaną. Każde cięcie wykonywać tak, aby średnica cięcia była jak najmniejsza, czyli najlepiej pod kątem prostym. Po tych zabiegach umieścić roślinę w donicy o rozmiarze odpowiednim do pozostałej bryły korzeniowej, tak aby dookoła znalazła się ok. 3-centymetrowa warstwa świeżej ziemi. Nie podlewać rośliny do następnego dnia, nie nawozić przez 6 tygodni. Do momentu wznowienia wzrostu roślinę umieścić w jak najjaśniejszym miejscu.
• Podłoże: Róża chińska znosi ziemię uniwersalną, ale dobrej jakości, o odczynie lekko kwaśnym (pH 6), bądź ogrodową z podłożem dla pelargonii. Najlepszą mieszanką jest ziemia liściowa, kompostowa, piasek i torf w proporcji 2:1:1:1. W doniczce umieścić grubą warstwę drenażu (potłuczone doniczki, cegły, keramzyt, gruby żwirek) oraz perlit Podłoże musi być dobrze przepuszczalne. Doniczkę ustawić na podstawce, w której nigdy nie może stać woda – korzenie muszą mieć zapewniony dopływ powietrza. Bardzo duże okazy stawiać na drewnianych kołkach lub podstawkach na kółkach w ten sposób, aby powietrze swobodnie krążyło pod donicą.
• Podlewanie: Hibiskus ma duże wymagania odnośnie wody. Od kwietnia do października wymaga podlewania co najmniej raz na 2–3 dni i utrzymywania bryły korzeniowej stale wilgotnej. Latem konieczne może okazać się podlewanie codziennie, a w przypadku roślin wystawionych na dwór, nawet dwa razy dziennie. Zimą podlewać rzadziej, pozwalając przeschnąć górnej warstwie ziemi na głębokość 1 cm. (sprawdzając palcem) Najłatwiej regulować podlewanie obserwując liście – gdy zaczynają zwisać oznacza, że krzew potrzebuje wody. Nie wolno dopuszczać do utrzymywania się wody w podstawce co powoduje szybkie gnicie korzeni. W przypadku niedoboru wody, roślina zacznie więdnąć, liście żółkną i opadają – wtedy należy przelać doniczkę wodą kilka razy lub zanurzyć ją w pojemniku z wodą aby dobrze nasączyć podłoże. Poprawa będzie widoczna już po 20 minutach. W przypadku przelania konieczne jest natychmiastowe przesadzenie rośliny.
• Nawożenie: Nawozić od marca do końca września stosując najlepiej nawozy organiczne, które trudno przedawkować. Można zasilać roślinę co 14–20 dni płynnym nawozem uniwersalnym do roślin doniczkowych. Użycie nawozu do roślin kwitnących lub o ozdobnych kwiatach, ze względu na odpowiednie proporcje składników, pozwoli uzyskać kwitnienie. Ketmia dobrze toleruje suchy obornik, który podsypuje się po zmieszaniu z niewielką ilością ziemi (czasami konieczne jest zastąpienie wierzchniej warstwy podłoża w doniczce) raz na 5 tygodni lub raz w marcu, a potem od czerwca płynny nawóz. Obornik stosować należy z umiarem, ponieważ jest bardzo silnym nawozem i zawsze trzeba go mieszać z ziemią aby uniknąć parowania azotu. W marcu można podsypać granulowany nawóz do róż, a następne nawożenie wznowić dopiero w czerwcu. Odradza się stosowanie pałeczek. Nie nawozić rośliny zimą, ani przez 4–6 tyg. po przesadzeniu. Przedawkowanie nawozu objawia się brązowieniem liści bądź podsychaniem ich krawędzi. Objawy są widoczne po kilku dniach od nawożenia. W takim przypadku kilkakrotnie należy przelać podłoże wodą, aby wypłukać nadmiar nawozu.
• Rozmnażanie: Przez sadzonkowanie, wiosną (marzec-czerwiec). Ukorzeniać tylko półzdrewniałe sadzonki z 2–3 liśćmi, zanurzając ich końce w ukorzeniaczu AB. Następnie sadzonki umieścić w mieszance torfu i piasku, samym piasku lub w perlicie. Regularnie sprawdzać czy podłoże jest wilgotne. Utrzymywać dużą wilgotność powietrza np. przez częste zraszanie (nawet kilka razy dziennie) lub przykryć sadzonki przezroczystą folią. Warunkiem ukorzenienia jest utrzymanie wysokiej temperatury min. 20 °C, a optymalnie nawet do 30 °C (np. nad grzejnikiem) i zapewnienie dużej ilości światła (ca najmniej 8–10 godzin w ciągu dnia). Ukorzenianie trwa zazwyczaj 3–4 tyg. Gdy roślina zaczyna rosnąć, przesadzić do doniczki i postępować według ogólnych zasad. Możliwe jest ukorzenianie przez umieszczenie pędu w wodzie i oczekiwanie na korzenie, rzadko jednak udaje się osiągnąć sukces w ten sposób.

Choroby i szkodniki

• Czerwce – owady zbliżone do mszyc (równoskrzydłe). Trudno je zwalczać. Rozmnażają się bardzo szybko. Chronią je woskowe tarczki. Wśród czerwców wyróżnia się tarczniki, miseczniki i wełnowce.
  • Objawy: na roślinie tworzą skupiska białych lub jasnych owadów w postaci nieruchomych kolonii. Powodują żółknięcie i usychanie liści, pęknięcia pędów, ograniczenie wzrostu i nawet obumarcie rośliny.
  • Zwalczanie: w pierwszym okresie należy ręcznie usuwać czerwce, stosowanie środków owadobójczych na nic się nie zda, ze względu na ich woskową osłonę. Części rośliny opanowane przez czerwce należy przetrzeć watą zanurzoną w roztworze 60% alkoholu, następnie gąbką zebrać owady, po ok. ½ godziny. Po takim czyszczeniu można zastosować środek owadobójczy na bazie pyretryny lub imidaclopridu (dostępne w aerozolu). Nie stosować środków na bazie oleju parafinowego. W przypadku zaatakowania przez czerwce korzeni, należy zastosować tarcznik, a w wypadkach większej wagi przesadzić roślinę całkowicie wymieniając podłoże i płucząc korzenie.
• Mszyce
  • Objawy: owady tworzą zielone lub ciemne kolonie na końcach pędów (przeważnie młodych), na spodniej stronie liści lub pąkach.
  • Zwalczanie: środkiem ABC na Mszyce, Agrecol Anty-Szkodnik lub Polysect.
• Przędziorki
  • Objawy: powodują żółte plamy na liściach, a na ich spodzie tworzą delikatną pajęczynkę.
  • Zwalczanie: środkiem Karate albo Talstar, w ziemi umieścić pałeczki Provado Combi Pin lub Tarcznik.
• Wełnowiec
  • Objawy:w kątach liści zauważamy biały, lepki w dotyku, watowaty nalot.
  • Zwalczanie:lepką substancję wraz z ukrytym w niej szkodnikiem usuwamy patyczkiem. Miejsce żerowania przemywamy spirytusem i spłukujemy wodą. Silnie zaatakowane rośliny wyrzucamy.
• Szara pleśń
  • Objawy: Białawe lub czerwonawe plamy na kwiatach i młodych pędach.
  • Leczenie: Roślinę opryskujemy preparatem Rovral lub Sumilex.
• Alternarioza ketmii
  • Objawy: Brązowopurpurowe plamy na liściach, następnie liście zamierają
  • Leczenie: Stosujemy preparat Rovral lub Bravo.

Zastosowanie

• Roślina ozdobna Do Europy ketmia została sprowadzona w 1731 roku. Początkowo uprawiana była przez kolekcjonerów roślin tropikalnych, potem zyskała popularność na całym świecie. U nas może być uprawiana w szklarni, lub w mieszkaniach jako roślina doniczkowa. W mieszkaniu żyje od 2 do 5 lat, a na werandzie lub w ogrodzie zimowym ponad 20 lat.
• Roślina lecznicza. Kwiat hibiskusa dzięki przyjemnemu kwaskowatemu smakowi jest składnikiem wielu mieszanek ziołowych i herbacianych. Działa orzeźwiająco. Stosowany jest także w preparatach ułatwiających trawienie. Mocno pochłania wodę i po zaparzeniu dwukrotnie zwiększa objętość. Wyciągi działają lekko rozwalniająco.

Obecność w kulturze i symbolice

• W tradycji śriwidja kwiat używany jest jako jedno z ziół ofiarowanych w ofiarach ogniowych^[3].

Przypisy

Bibliografia

• Jens Rohwer: Atlas roślin tropikalnych. Warszawa: Horyzont, 2002. ISBN 83-7311-378-9.

O mimo-de-vênus (Hibiscus rosa-sinensis), também conhecido por hibisco ou graxa-de-estudante (devido ao efeito mucilaginoso das folhas, podendo lustrar sapatos),^[1] é um arbusto lenhoso, fibroso, com até 5 metros de altura, originário da Ásia tropical e do Havaí, onde é considerado a flor nacional. Possui 5 000 variedades. Muito difundido no mundo pelas propriedades ornamentais, possui diversas variedades e formas, com flores grandes ou pequenas, geralmente vermelhas, com pétalas lisas ou crespas. As folhas, variegadas ou não, podem ser largas ou estreitas. Muito cultivado no Brasil, com vários híbridos e variedades, é utilizado com muito sucesso na arborização urbana abaixo da rede elétrica, devido ao pequeno porte, necessitando condução e poda, além de enfeitar jardins, praças e servir de cerca-viva.

Etimologia

Hibiscus rosa-sinensis é um binômio científico foi nomeado em 1753 por Carl Linnaeus em sua obraSpecies Plantarum.^[2] O termo "rosa-sinensis" que pode ser traduzido do Latim Científico significa literalmente "rosa da China", embora não esteja intimamente relacionado com as verdadeiras rosas.^[3]

Descrição

Hibiscus rosa-sinensis é um arbusto perene ou uma árvore pequena crescendo 2,5-5 m de altura e 1,5-3 m de largura, com folhas brilhantes e flores solitárias vermelhas, no verão e no outono. As flores de 5 pétalas tem 10 cm de diâmetro, com anteras proeminentes de cor vermelho alaranjado.^[4]

China Rose

Características vegetativas

A raiz é uma raiz de derivação ramificada. O caule é aéreo, ereto, verde, cilíndrico e ramificado. A folha é simples, com "filotaxia" alternativa e é peciolada. A forma da folha é ovalada, a ponta é aguda e a margem é serrilhada. A venação é reticulado unicostate. A venação é ramificada ou divergente. Estípulas laterais livres estão presentes.

A flor é: Completo (bissexual), Actinomórfico, Bráctea , Bracteolato ou ebracteolato, Pedicelado, Diclamídico, Regular, Pentâmero, Hipoginia - com Ovário superior e Solitária.

Equação floral

Br,Brl,☿,K5,[C5 A∞],G5-Superior hipoginia com arranjo retorcido

Flor de hibisco exibindo as pétalas, estilo, estigma e anteras com destaque. Sépalas do cálice (na flor) estão escondidas atrás das pétalas, enquanto elas podem ser vistas perto de uma flor caída.

Ecologia

Apesar de seu tamanho e tons vermelhos, que são atraentes para aves nectarívoras, ela não é visitado regularmente por beija-flores quando cresce nos Neotrópicos. Contudo, espécies generalistas, como a Amazilia lactea, ou espécies de bico longo, como a Heliomaster squamosus, ocasionalmente a visitam.^[5] Nas regiões subtropicais e temperadas da América, os beija-flores são atraídos regularmente por ela..^[6]

A borboleta ameaçada de extinção Papilio homerus, a maior do hemisfério ocidental, é conhecida por se alimentar do néctar do Hibiscus.^[7]

Os [estames] da flor estão parcialmente fundidos em um cilindro que circunda o estilo

Genética

Hibiscus rosa-sinensisé uma das muitas espécies de plantas com uma característica genética conhecida como poliploidia, em que existem mais de dois conjuntos completos de cromossomos, ao contrário da maioria das outras espécies.^[8] Um efeito colateral da poliploidia é uma condição na qual o fenótipo da prole pode ser bem diferente do genitor, ou de qualquer ancestral, essencialmente permitindo a expressão possivelmente aleatória de todas (ou algumas) das características de todas as gerações que já foi antes. Por causa dessa característica, H. rosa-sinensis tornou-se popular entre os amadores que cruzam e recruzam variedades, criando novas variedades nomeadas e segurando competições para expor e julgar as muitas novas mudas resultantes e, muitas vezes, flores extraordinariamente únicas.^{[carece de fontes?]}

Usos

Um cultivar branco

As flores do "Hibiscus rosa-sinensis" são comestíveis e são usadas em saladas nas Ilhas do Pacífico. Predefinição:Citação necessário A flor é usada adicionalmente no cuidado do cabelo como uma preparação. Também é usado para lustrar sapatos em certas partes da Índia. Também pode ser usado como um indicador de pH. Quando usada, a flor transforma soluções ácidas em uma cor rosa escuro ou magenta e soluções básicas para verde. Também é usado para a adoração de Devi, e a variedade vermelha é especialmente proeminente, tendo uma parte importante no tantra. Na Indonésia, essas flores são chamadas de "kembang sepatu", que literalmente significa "flor de sapato". Em vários países, as flores são secas para uso em uma bebida, geralmente [chá de hibisco|chá].

Hibiscus rosa no Sul da India

Hibiscus rosa-sinensis é considerado ter um número de usos médicos em herbologia chinesa.^[9]Pode ter algum potencial no cuidado cosmético da pele; por exemplo, um extrato das flores de Hibiscus rosa-sinensis mostrou funcionar como um agente anti-solar por absorver radiação ultravioleta.^[10]

Referências

Hibiscus rosa-sinensis, cunoscut colocvial ca trandafir chinezesc, este o specie de plante floricole din tribul Hibisceae, familia Malvaceae, native din Asia de Est.

Galerie

Referințe

Bibliografie

• Baza Mendonça, Luciana & dos Anjos, Luiz (2005): Beija-flores (Aves, Trochilidae) e seus recursos florais em uma área urbana do Sul do Brasil [Hummingbirds (Aves, Trochilidae) and their flowers in an urban area of southern Brazil]. [Portuguese with English abstract] Revista Brasileira de Zoologia 22(1): 51–59. doi:10.1590/S0101-81752005000100007 PDF fulltext
• Hibiscus rosa-sinensis (TSN 21616). Integrated Taxonomic Information System.

Legături externe

Wikimedia Commons conține materiale multimedia legate de Hibiscus rosa-sinensis

• American Hibiscus Society
• Lone Star Chapter, American Hibiscus Society
• Space City Chapter, American Hibiscus Society
• Hibiscus rosa-sinensis

Ibištek čínsky^[1] (ľudovo: čínska ruža; lat. Hibiscus rosa-sinensis) je viacročná rastlina z čeľade slezovité (Malvaceae).^[2]

Charakteristika

Ibištek čínsky pochádza z juhovýchodnej Ázie, Čína. Do Európy privezený okolo roku 1731. Vo voľnej prírode môže dorásť do výšky aj 150 cm. Kvety majú rozmanitú farbu a tvar zvonovitý. Kvet môže byť jednoduchý ale aj plný. Známe sú farebné odtiene: biela, žltá, oranžová, ružová, sýto červená. Listy kra sú tmavozelené, vajcovité, tupo zubaté, na líci lesklé.^[2]

Pestovanie

Je to nenáročný kvet vhodný aj do interiéru. Kvitne od apríla do októbra. Mladým rastlinkám je potrebné na začiatku leta zrezať dvakrát vrcholky výhonkov. Staršie orežeme skoro na jar. Rozkvitnutý kvet vydrží obyčajne jeden deň. Kvety odrody „Moonlight“ a „Weekend“ sú väčšie a trvanlivejšie. Rastlina potrebuje plné svetlo a v zime priame slnečné lúče. Počas vegetácie jej prospieva teplota 18° až 22°C a v zime postačuje aj 5°C.^[2]

Rozmnožovanie

Kvetinu rozmnožujeme vrcholovými, drevnatými odrezkami, a to na jar. Odrezky dáme do vlhkého substrátu ale zakorenia aj vo vode pri teplote 20° – 22° C. Rastlinku presádzame od marca do mája do stredne ťažkej pareniskovej zmesi s pieskom.^[3]

Referencie

1. ↑ ibištek. In: Encyclopaedia Beliana. 1. vyd. Bratislava : Encyklopedický ústav SAV; Veda, 2010. 686 s. ISBN 978-80-970350-0-6. Zväzok 6. (His – Im), s. 614.
2. ↑ ^{a b c} MARTIŠOVÁ, Mária, a kol. Kvety moja záľuba. 4. slov. vyd. Bratislava : Obzor, 1990. 234 s. ISBN 80-215-0071-9. S. 57.
3. ↑ MARTIŠOVÁ, Mária, a kol. Kvety moja záľuba. 4. slov. vyd. Bratislava : Obzor, 1990. 234 s. ISBN 80-215-0071-9. S. 139.

Iné projekty

• Commons ponúka multimediálne súbory na tému Ibištek čínsky
• Wikidruhy ponúkajú informácie na tému Ibištek čínsky

Hibiskus (Hibiscus rosa-sinensis) är en städsegrön buske i familjen malvaväxter. Arten är ej känd vild och dess ursprung är omtvistat, men en av de närmaste släktingarna, fjäderhibiskus (H. schizopetalus), växer i östra Afrika. Den första hibiskusen som vetenskapligt namngavs hade röda, fyllda blommor.

Många sorter som odlas idag är troligen hybrider med fjäderhibiskus, silverhibiskus (H. arnottianus) och rodrigueshibiskus (H. liliflorus). Några sorter bör snarare räknas till Hibiscus × archeri, som är korsningen mellan hibiskus och fjäderhibiskus. Hibiskus går även under namnet kinesisk ros och är bland annat Malaysias nationalblomma och Chengdus stadsblomma.

Växten odlas i de tropiska och subtropiska delarna av världen som prydnadsväxt och kan där förekomma som buskar eller häckar. I kallare klimat har hibiskus med sina stora praktfulla blommor blivit en uppskattad krukväxt. Även då den inte blommar är plantan tämligen dekorativ med sina glänsande blad.

Beskrivning

Hibiskusen växer som kala buskar, 1-5 m höga. Bladen är hela eller flikiga, äggrunda till brett äggrunda, tandade eller sågade och blir 4-8 cm långa och 2-5 cm breda.

Blommorna är kortlivade och kommer ensamma i bladvecken, de kan vara upprätta eller något hängande. Kronan blir 7-9 cm i diameter (större hos trädgårdsformer), vanligen röda utan mörkt centrum. Ståndarna är sammanväxta och bildar en lång pelare med pistillen i spetsen. Frukten är en kapsel. Blommorna pollineras av fåglar.

Sorter

Genom årens lopp har hibiskus genomgått en omfattande växtförädling och förekommer numera i ett otal sorter. Hos dessa förädlade sorter kan blommans färg variera från vitt till gult och från orange till purpur och rött.

• 'Apricot Brandy'

• 'Brilliant'

• 'Dainty Pink' ('Pink La France')

• 'Erin Rachael'

• 'Fifth Dimension'

• 'Painted Lady'

• 'President'

• 'Sweet Violet'

Sorter av Hibiscus archeri-typ

• 'Albo Laciniatus' ('Anderson's Crepe Pink', 'La France')

• 'Cooperi' ('Matensis', 'Silver Queen', 'Snow Queen', 'Variegated Matensis')

• 'Dainty Pink' ('Itsy Bitsy Pink', 'Old Hawaiian Variety ', 'Pink Butterfly', 'Pink Dainty ', 'Pink La France', 'Pink Psyche', 'Shirley Temple')

• 'Dainty White ('Swan Lake', 'White La Fance')

• 'El Capitolio' ('Variegata')

• 'Madeline Champion'

• 'Mango Dainty'

• 'Orange El Capitolio'

• 'Psyche' ('Velvet Red')

• 'Sylvia Goodman'

Krukodling

Hibiskus vill ha en mycket ljus placering och klarar av full sol. Sommartid kan man ha den i rumstemperatur och vintertid helst lite svalare. Från vår till höst ska den vattnas rikligt. Ge näring en gång i veckan under tillväxtperioden. Vid sval förvaring vintertid behöver den inte så mycket vatten.

En anledning till att vattna regelbundet är att växten annars lätt blir angripen av bladlöss. Lössen lockas bl a av sötman i fruktämnet - bryt därför av det efter att blomman vissnat.

När det blir vinter brukar växten tappa en del av bladen på äldre grenar. Därför är det brukligt med en kraftig föryngringsbeskärning i februari-mars. Det sätter fart på plantan och bladrika skott växer fram. De avskurna grenarna kan planteras i såjord, vattna och sätt en plastpåse över. De slår då rot och bildar nya plantor. De ska stå ljust och varmt. De nya plantorna rotar sig bäst om jorden har en temperatur på runt 20-25 °C.

Synonymer

För vetenskapliga synonymer, se Wikispecies.

Externa länkar

• American Hibiscus Society http://americanhibiscus.org/

• Wikimedia Commons har media som rör Hibiskus.
  Bilder & media

Japon gülü ya da diğer adıyla Çin gülü (Hibiscus rosa-sinensis), ebegümecigiller (Malvaceae) familyasından Doğu Asya kökenli saksı ve bahçe süs bitkisi türü.^[1]

Latince adı "Çin gülü" anlamına gelse de Türkçede kullanılan "Japon gülü" adı çiçekçilerde ve halk arasında çok yaygındır. Ankara ve İstanbul gibi bölgelerde saksılarda yetiştirilen bitki, Akdeniz ve Ege sahillerinde bahçelerde yaygın biçimde görülür.

Morfoloji

Saksıda boyu kısa olsa da, bahçede 3 m.'ye kadar boylanabilen, 2 m.'ye kadar yayılma alanı gösterebilen, yerden sık dallanan, çalı formunda bitkilerdir. Gövde genç sürgünlerde, yeşil renkli yaşlı dalları gri renklidir. Yapraklar parlak yeşil renkli yumurta şeklindedir. Çiçekler uzun saplı, çok göz alıcı, iri, beyaz ve kırmızı başta olmak üzere çok farklı renklerde olabilir.

Habitat

Tropik ve sub-tropik iklimlerde yaşar. Hafif kuru, kireçli, tuzluluğa dayanıklı toprakları tercih eder.

Kullanımı

Geleneksel Çin tıbbında da kullanılan bitki, süs bitkisi olarak yaygındır. Park ve bahçe düzenlemelerinde çiçekleri nedeniyle tercih edilir. Tek tek veya gruplar halinde kullanılabilir.

Türkiye'de de halk arasında iri ve göz alıcı çiçeklerinden dolayı yaygın biçimde yetiştirilir. İstanbul ve Ankara gibi nispeten soğuk bölgelerde saksıda (kışın içeriye almak için) yetiştirilen bitki, Ege ve Akdeniz sahillerinde saksı yerine bahçede bakılır. İzmir'in sahil kesimlerindeki evlerin bahçe duvarlarında ve balkonlarda sıkça görülen çiçeklerdir. Dalları örülerek farklı biçimler vermeye uygun olan bitkinin çiçekleri bir iki gün taze kalsa da yeni çiçekleri açtığından üzerinde çiçek eksilmiyor.

Üretimi

Tohum ve çelikle üretilir.

Sembol olarak

Malaycada bunga raya adı verilen bitki Malezya'nın millî çiçeğidir.

Dipnotlar

• 1 Опис
• 2 Особливості догляду
  • 2.1 Догляд навесні
  • 2.2 Догляд влітку
  • 2.3 Догляд восени
  • 2.4 Догляд взимку
• 3 Розмноження
• 4 Труднощі вирощування гібіскуса
• 5 Шкідники
• 6 Джерела

Dâm bụt (vùng ven biển Bắc Bộ gọi râm bụt; phương ngữ Nam bộ gọi là bông bụp, bông lồng đèn, còn có các tên gọi khác mộc cận (木槿), chu cận (朱槿), đại hồng hoa (大紅花), phù tang (扶桑), phật tang (佛桑); danh pháp hai phần: Hibiscus rosa-sinensis) là loài cây bụi thường xanh thuộc chi Dâm bụt họ Bông hoặc Cẩm quỳ (Malvaceae), có nguồn gốc Đông Á. Nó thường được trồng làm cây cảnh tại các vùng nhiệt đới và cận nhiệt đới. Hoa lớn, màu đỏ sậm nhưng ít có hương. Nhiều giống, thứ, lai được tạo ra, với màu hoa khác nhau từ trắng tới vàng và cam, hồng, đỏ tươi, với cánh đơn hay cánh đôi.

Hibiscus rosa-sinensis là quốc hoa của Malaysia, với tên gọi Bunga Raya trong tiếng Mã Lai, Sembaruthi trong tiếng Tamil, pka rumyul (ផ្កា រំយោល)​ trong tiếng Khmer và mamdaram trong tiếng Telugu (మందారం).

Nguồn gốc tên gọi

Có một số cho rằng loài hoa này vốn có tên gốc là hoa dâng bụt (hoa để dâng lên cho Bụt, tức Phật), về sau do đọc trại mà thành dâm bụt.

Có ý kiến khác, dâm bụt nguyên tên là râm bụt, râm: che bóng, Bụt: Phật. Râm Bụt là cái lọng che Phật (vì hoa có hình dạng giống cái lọng)^[1]. Nhà văn Sơn Tùng có viết tác phẩm văn học với tựa đề Hoa Râm Bụt.

Tên dâm bụt cũng có thể bắt đầu từ tác dụng của hoa dùng làm xổ và trụy thai.^[2]

Sử dụng

Hàng rào cây dâm bụt

Tại một số vùng của Ấn Độ, hoa dâm bụt được dùng để đánh giày, cũng như được dùng trong thờ phụng các nữ thần Devi trong Ấn Độ Giáo.

Tại Việt Nam, lá và hoa dâm bụt được giã nhỏ trộn với muối đắp trên mụn nhọt đang mưng mủ. Ngoài ra, vỏ rễ dâm bụt dùng để chữa xích, bạch lỵ, bạch đới khí. Dâm bụt là loài cây cảnh rất thông dụng tại Việt Nam được trồng nhiều tại các khu vực ven biển do cây có biên độ sinh thái rất lớn, có khả năng chịu đựng được các điều kiện khí hậu khắc nghiệt rất cao: nắng nóng, mưa bão, đát cát...

Tại Trung Quốc, vỏ rễ cây đước dùng làm thuốc điều kinh, tẩy máu.

Tại Malaysia, cây được pha nước uống để thông tiểu tiện và chữa mẩn ngứa.

Hình

Tham khảo

• Các giống và thứ của Hibiscus rosa-sinensis L. – thảo luận về phân loại học
• Dâm bụt 21611 tại Hệ thống Thông tin Phân loại Tích hợp (ITIS).
• Hibiscus Care and Disease Information

Chú thích

Liên kết ngoài

• Dâm bụt tại Từ điển bách khoa Việt Nam

朱槿（学名：Hibiscus rosa-sinensis）是一种属于锦葵科木槿属的常绿灌木或小喬木，又称赤槿、日及、佛桑、扶桑、紅扶桑、紅木槿、桑槿、火紅花、照殿紅、宋槿、二紅花、花上花、土红花、假牡丹、燈籃仔花^[2][3]，因原产于中国南部，歐洲各語系依循其拉丁學名皆稱朱槿為中國玫瑰（英文：Rose of China、China rose）。由于早期花色大多为红色，中国岭南一带将之称为大红花。

红色的朱槿也是马来西亚国花，馬來語稱為「大花」（Bunga Raya），當地華人則称之为「大红花」。在閩南語中，稱之為「燈仔花」（Teng-á-hoe），客家語稱為大紅花。

歐洲是五大洲裏唯一沒有發現任何原生種朱槿的地塊，所以歐洲人在十七世紀航海時代，初次接觸到這款從未見過的植物，很自然從其外觀複瓣的花型酷似玫瑰予以命名，也能得知最早流傳歐洲的中國朱槿是一批複瓣的（單瓣的稍後才輸入），這個就是朱槿今日的學名隱含有中國玫瑰（rosa-sinensis）之原因，sinensis在拉丁文是秦（中國）的意思。

朱槿在古代就是一种受欢迎的观赏植物，原产地中国在西元304年西晋时期的一本著作《南方草木狀》中就已出现朱槿的记载。過去民間流傳的閩南語有：「圓仔花不知醜，大紅花醜不知」，其中大紅花就是朱槿。紅色品種的傳統朱槿，因任意插枝就活又很會開花，一般人心目中覺得它很「臭賤」，也不覺得有何珍貴，才會民間流傳的諺語對它有貶抑之意。现今大批新種雜交的觀賞朱槿（Ornamental Hibiscus）在全世界廣受歡迎，到了1980年澳洲朱槿協會的理事長吉姆·何維（Jim Howie）出版了一本《朱槿－花之后》（HIBISCUS－Queen of the Flowers），自此大家普遍推崇此新種朱槿為「熱帶女王花」。在热带及亚热带地区多有廣泛种植，而在溫帶的美歐地區對朱槿熱愛不減。為怕露地栽培下雪會因低溫凍死，就只能種植在盆子裏，便於在冬季下雪前搬入室內溫室或車庫避寒，到底它還是熱帶植物，不像木槿那般的耐寒。